Esimene nohu

Meil on siis esimene nohu tänasest ööst kirjas. Mehelt tuli. Polnud vaja ise kaugele otsima minna seega, tuli ise viirus koju. See on siis minu kaitseks öeldud. Pere doktor muidugi arvas, et juba esimesel viiruse päeval oleks mees pidanud kodust eemalduma või vähemasti vannitoas luku taga elama. 

Aga elu tahtis teisiti ja nohu on nüüd platsis, võib ka köhaks vabalt üle minna. Aga me kollitasime last eile õhtul, kui magamajäämist oli raske juba magamiseks nimetada iga 10 minuti tagant toimuvate pausidega. Panime tule põlema, äratasime nutuse ja ninast lõriseva lapse, kes ei saanud aru, miks! Ja siis humerit ninna ja rhinomeriga imesin kolle välja. Mõistagi protsess ei meeldinud pojale. Aga ei hullu, aitas tal ikkagi paremini uinuda. Pea panime veidi kõrgemale ja ainus soov oli, et ta ikka sööks ka.
Halb asi see nohu, kui rinnapiimalaps. Samas on hea, et kui nüüd haigus tabas, siis vähemasti on poja juba ise tugev ja tubli ning märkasin, et ta kenasti oskab ka läbi suu hingata. Määrisin nina alt ja huuled kookosrasvaga ka kokku, et ei kuivaks liialt. Magatud ta igatahes sai, kuigi öösel igav ei olnud. Sai kussutada ja sai nuttu rahustada. Samas otsustasime, et magame kõik koos elutoas, kus on valgem tegutseda, kui on vaja kollidega tegelda! Ja tegelikult magasime täitsa hästi asjaolusid arvestades.

Mees tõi apteegist otsikuid, joodi ja uuris ka aurutajate-inhalaatorite kohta. Võib-olla esialgu püüame kuumas duširuumis hingata, aga kui hulluks läheb, siis ikka soetame. Mitte kohe ei taha tüsistusi nagu keskkõrvapõletik või kopsupõletik. Seega peab tegelema!

Hetkeolukord: teine uni on nii tunnike juba kestnud, vahepeal sõi ja mängis, esimene oli alla poolteise. Peaasi, et sööb ja magab. Siis saab terveks ka.

Unistus on praegu korda teha apteegikapp. 
Ja manageerima peab ka erinevaid alumisi riiuleid, kuhu osavad näpukesed juba jõuavad.

Muide ise elasin üle 24h kõhuviiruse ja isver kui raske on lapse eest hoolitseda, kui oled pooletoobine. Ma tegelikult laibastusin keset mänguväljakut ja üritasin kõik uned pojaga kaasa teha. Kõige suurem hirm öösel oli, et kui ma oksendan, siis sel ajal laps ärkab üles ja ronib voodist maha st kukub pea ees põrandale ja ma ei saa teda aidata! Õnneks elu hoidis mind ja ma sain rahulikult enda päevase omletist taas tõtt vahtida. 
Ei soovita küll kellelgi haigeks jääda!

Peske ikka käsi ja hoidke meetri kaugusele, kui haigega kokku puutute! Olge terved ühesõnaga.

No comments:

Post a Comment