Õnnenumber, eks? Meil sai 7 kuud täis. Eile. Mõtlesin, et kuna sain rasedusest nii 2 kuu pealt teada, siis tegelikult ootasin teda 7 kuud (+2 nädalat üle, eks) ehk sama kaua on ta nüüd siin olnud. Ja kui ma eelmisel aastal peale rasedusest teadasaamist hakkasin kohe tegutsema, siis aeg lendas ainult, aga nüüd on veel kiiremini läinud. Ja mida vanemaks saan, seda kiiremini päev juläheb. Ehk siis - need päevad muutuvad sekunditeks ja kuud päevadeks ja aastad nädalateks. Kümme aastat on nagu aasta ja enne, kui ma aru saan, olen juba vana. Kui mul suur nostalgia tuleb, siis vahel mõtlen ikka, et äkki näen ikka oma lapselapsi ka.
Kuna oli megailus ilm, siis käisime seekord tähistamas vanavanemate juures. Ikkagi terve pere koos.
Saime sügisesi fotosid oma 7-kuusega ning kõik lapselapsed said ka pildile. Vanaema oli väga rõõmus eriti!
Tänaseks Marvin siis oskab peale roomamise (nädal enne 6k) juba üsna kenasti istuda (nädal enne 7k) ja ka toe najal seista (3 päeva enne 7k - ühtlasi on see ka lemmikmeelelahutus), paar sammugi teeb nii. Kiirelt õpib peale kukkumist, et peab käsi ja tagumikku maandumiseks kasutama. Muidugi pole selline seismine eriti "lahe", kuigi paljud oleks õnnelikud ja uhked. Muidugi oleme, aga see tähendab et nii vara juba tuleb asju riiulitelt ära panna ja ümber organiseerida! Samal ajal, kui ma seda kirjutan, on ta juba avastanud läikiva köögiahju ukse (meil see vanas stiilis ehk mitte silma- vaid põlvekõrgusel), kust sai kätte nõuderäti, ning ka kamina, mille klaasist ukse tagant paistab palju huvitavat (ehk sodi, mida ma pole põletada jõudnud), ja kust ta sai kivist teravate äärtega küünlaaluse (see alus on minu arvates kamina värvi, ehk suht kamuflaaž, aga last ikka ära ei peta).
Hambaid on endiselt kaks, aga ülemised valutavad vist, sest nuttu on mõni öö iga tunni tagant ja siis endiselt aitab vaid tiss. Samas ei ole ma piisavalt kogenud, et osata vaadata, kas ige on paistes. Ja ega ta ei lase ka. Vahel öösel peale sööki pistab mu näpu endale igemete vahele, aga see on ka kõik. Külma lutiga ei oska midagi teha ja palavikku, köha ega nohu pole ka siiani olnud (ptüi ptüi ptüi). Seega, jääb üle oodata.
Unega on juba eelmisest lõigust lähtuvalt nii nagu on. Ma enam ei jõua üles kirjutada, millal ta ärkab ja kui palju kordi me keerame voodis (meil on pesa, kus saab 360 kraadi end keerata ja beebivoodi on ühendatud suurega, nii et ruumi jagub), aga üldiselt ma magamata pole. Kui siis äkki nendel hommikutel, kui poja ärkab mingil põhjusel 6 paiku. Suure pingutusega (teeseldes magamist ja mitte suheldes) saan vahel läbi nõnda, et tunnike läheb puselemisele, aga siis edasi magab jälle veidi. Muidugi suht trammi alt tulnud tunne on sel päeval. Aga ei, muidu ei kurda. Olen harjunud selle magamisega nii ja veel ei kiirusta kõikvõimalike unekoolide ja asjadega. Need kõik on muidugi tehtavad, aga see nõuab ka minult pingutust ja ma olen vist laisk ja kade, mitte ei raatsi teda oma voodisse veel panna. Tahan seda nohisevat nina oma rinnal ja väikeseid varbakesi keisrihaaval tunda.
Samas on uus asi see, et ei ta ei taha väga hästi nii kergesti enam tissiga magama minna, vaid on vaja keerutada. Sageli nutuni välja, ilmselt õpib magama jäämist. Vaesekesel see nii kergesti ei õnnestu veel ja eks ajabki nutma!
Söömine on meil hetkel suurim väljakutse, sest kuigi kuu aega juba olen teemaga tegelenud, siis endiselt meil see pole hindele viis pluss. Ma ei leia ka, et ma peaks lapsele toitu sisse suruma, kui ta siin ei nälgi. Eks ole näha, kuidas hakkab olema meil see kaaluiive ja vitamiinide seis, et kas saab piisavalt toitaineid jne. USAs öeldakse, et food before one is just for fun, nii et arvestades, et inimene pole ju elus peale piima midagi neelama pidanud, on täitsa okei, et kogu tema organism reageerib sellele söömisele.
Kakad rohelised, nägu püreene ja näputoit mööda tuba laiali kokkuvõtvalt. Isegi mingi nahalööve tuli väike, aga täpselt ei ole teada, millest - vist äkki kiivist, sest seda ta pole varem saanud. Ma muide cave'isin, ka kuigi soetasin selle aurutamise-püreestamise masina, siis sellest hoolimata võtan poest neid Ella köögi tuubikesi. Et kas talle need maitsevad. Sest äkki minu tehtud asjad on halva maitse või tükkidega. AGa mulle tundub, et pigem on probleem lusikaga söömises, mitte üldiselt söömises. Sest käega võtab asju ja paneb suhu palju parema meelega.
Lobiseb ka mõnusalt juba. Jutustab, häälitseb ja ütleb umbluu. Või midagi sarnast. Vile on hele ja huilged ka, ning nutt on iga väikse frusa peale. Beebielu on ikka raske!
Aga minu emmehetk sai nüüd läbi, sest poja kukkus (jälle) peaga põrandale ning vajab tähelepanu. Ilmselt ka veidi püreed. Või tissi. Jah, tissi.
Ahjaa. Me lähme õue. Istumiskäru vahetasime ära ja see sobib pojale paremini. Meil on küll ilmatu raske ja suur käru, mis minu diastaasiga kõhule tõstmisega iga kord karuteene teeb seljast rääkimata, sopastest riietest hoopiski mitte, aga ma saan õues olla ja värsket õhku hingata! Poja aga läheb mõnusalt magama ja teeb oma ühe tsükli und seal ära :) Progress!
Kuna oli megailus ilm, siis käisime seekord tähistamas vanavanemate juures. Ikkagi terve pere koos.
Saime sügisesi fotosid oma 7-kuusega ning kõik lapselapsed said ka pildile. Vanaema oli väga rõõmus eriti!
Tänaseks Marvin siis oskab peale roomamise (nädal enne 6k) juba üsna kenasti istuda (nädal enne 7k) ja ka toe najal seista (3 päeva enne 7k - ühtlasi on see ka lemmikmeelelahutus), paar sammugi teeb nii. Kiirelt õpib peale kukkumist, et peab käsi ja tagumikku maandumiseks kasutama. Muidugi pole selline seismine eriti "lahe", kuigi paljud oleks õnnelikud ja uhked. Muidugi oleme, aga see tähendab et nii vara juba tuleb asju riiulitelt ära panna ja ümber organiseerida! Samal ajal, kui ma seda kirjutan, on ta juba avastanud läikiva köögiahju ukse (meil see vanas stiilis ehk mitte silma- vaid põlvekõrgusel), kust sai kätte nõuderäti, ning ka kamina, mille klaasist ukse tagant paistab palju huvitavat (ehk sodi, mida ma pole põletada jõudnud), ja kust ta sai kivist teravate äärtega küünlaaluse (see alus on minu arvates kamina värvi, ehk suht kamuflaaž, aga last ikka ära ei peta).
Hambaid on endiselt kaks, aga ülemised valutavad vist, sest nuttu on mõni öö iga tunni tagant ja siis endiselt aitab vaid tiss. Samas ei ole ma piisavalt kogenud, et osata vaadata, kas ige on paistes. Ja ega ta ei lase ka. Vahel öösel peale sööki pistab mu näpu endale igemete vahele, aga see on ka kõik. Külma lutiga ei oska midagi teha ja palavikku, köha ega nohu pole ka siiani olnud (ptüi ptüi ptüi). Seega, jääb üle oodata.
Unega on juba eelmisest lõigust lähtuvalt nii nagu on. Ma enam ei jõua üles kirjutada, millal ta ärkab ja kui palju kordi me keerame voodis (meil on pesa, kus saab 360 kraadi end keerata ja beebivoodi on ühendatud suurega, nii et ruumi jagub), aga üldiselt ma magamata pole. Kui siis äkki nendel hommikutel, kui poja ärkab mingil põhjusel 6 paiku. Suure pingutusega (teeseldes magamist ja mitte suheldes) saan vahel läbi nõnda, et tunnike läheb puselemisele, aga siis edasi magab jälle veidi. Muidugi suht trammi alt tulnud tunne on sel päeval. Aga ei, muidu ei kurda. Olen harjunud selle magamisega nii ja veel ei kiirusta kõikvõimalike unekoolide ja asjadega. Need kõik on muidugi tehtavad, aga see nõuab ka minult pingutust ja ma olen vist laisk ja kade, mitte ei raatsi teda oma voodisse veel panna. Tahan seda nohisevat nina oma rinnal ja väikeseid varbakesi keisrihaaval tunda.
Samas on uus asi see, et ei ta ei taha väga hästi nii kergesti enam tissiga magama minna, vaid on vaja keerutada. Sageli nutuni välja, ilmselt õpib magama jäämist. Vaesekesel see nii kergesti ei õnnestu veel ja eks ajabki nutma!
Söömine on meil hetkel suurim väljakutse, sest kuigi kuu aega juba olen teemaga tegelenud, siis endiselt meil see pole hindele viis pluss. Ma ei leia ka, et ma peaks lapsele toitu sisse suruma, kui ta siin ei nälgi. Eks ole näha, kuidas hakkab olema meil see kaaluiive ja vitamiinide seis, et kas saab piisavalt toitaineid jne. USAs öeldakse, et food before one is just for fun, nii et arvestades, et inimene pole ju elus peale piima midagi neelama pidanud, on täitsa okei, et kogu tema organism reageerib sellele söömisele.
Kakad rohelised, nägu püreene ja näputoit mööda tuba laiali kokkuvõtvalt. Isegi mingi nahalööve tuli väike, aga täpselt ei ole teada, millest - vist äkki kiivist, sest seda ta pole varem saanud. Ma muide cave'isin, ka kuigi soetasin selle aurutamise-püreestamise masina, siis sellest hoolimata võtan poest neid Ella köögi tuubikesi. Et kas talle need maitsevad. Sest äkki minu tehtud asjad on halva maitse või tükkidega. AGa mulle tundub, et pigem on probleem lusikaga söömises, mitte üldiselt söömises. Sest käega võtab asju ja paneb suhu palju parema meelega.
Lobiseb ka mõnusalt juba. Jutustab, häälitseb ja ütleb umbluu. Või midagi sarnast. Vile on hele ja huilged ka, ning nutt on iga väikse frusa peale. Beebielu on ikka raske!
Aga minu emmehetk sai nüüd läbi, sest poja kukkus (jälle) peaga põrandale ning vajab tähelepanu. Ilmselt ka veidi püreed. Või tissi. Jah, tissi.
Ahjaa. Me lähme õue. Istumiskäru vahetasime ära ja see sobib pojale paremini. Meil on küll ilmatu raske ja suur käru, mis minu diastaasiga kõhule tõstmisega iga kord karuteene teeb seljast rääkimata, sopastest riietest hoopiski mitte, aga ma saan õues olla ja värsket õhku hingata! Poja aga läheb mõnusalt magama ja teeb oma ühe tsükli und seal ära :) Progress!
No comments:
Post a Comment