Täitsa ulme, räägitakse küll, et rasedad muutuvad kohmakaks, aga ma arvasin, et see ei ole üldse nii hull. Nii nagu ma mõne asjaga jällegi arvasin, et ilmselt saab kõvasti vatti näha, aga minul on mingid asjad möödunud nagu oleks elu lill edasi.
Igatahes on täiesti tavaline, et ma enda kõhu kabariite ei tunne ning näiteks pluus on eest märg nõudepesemise ajal või rasvane söögi tegemisel või siis lauda kattes tunnen häirivat toolinurka naba piirkonnas torkimas. Veel tavalisem on see, et arvan - ma ju mahun siit läbi, kuid siiski-siiski - ma ju ei saa enam kõhtu sisse tõmmata. Ning maha istumine - see toimub mul nagu vanainimesel kõigepealt kontrollides, kas tool on ikka piisavalt lähedal, ning seejärel siis ohates toetan tagumise osa sinna peale, jalad ei lähe ammu enam kokku, kuigi head tüdrukud ju peaksid ometigi teadma, et harkisjalu pole viisakas istuda. Tähendab, nad lihtsalt ei lähe kokku, oskan ma selgitada kõigile neile, kes veel ei tea.
Pidevalt löön ära oma käsi ja varbaid. Jalgu ei jõua ka enam üldse kõrgele tõsta ning täna hommikul, kui pidin minema haiglasse järjekordsele visiidile, tundsin, kui rasket tööd peavad tegema jalad, et püsida tasakaalus ja püsti libeda lume peal. Enam ma ei alahinda tööd, mida mu keha teeb minu heaks. Lõppeks on see ju suur ime, et siin sees üks tulnukas täitsa inimeseks kasvab ning kui ma pärast kõike veel elus olen, ise käin ja mõistus ka taastub, siis ma arvan, võtan oma keha terviseks ühe prosecco. Ja seda veel enne, kui baby fat on ära läinud (sest quite frankly, see huvitab mind kõige vähem, kuid ilmselt maailma natuke rohkem, ja see haiglane huvi mind ilmselt hakkab veel enam ärritama kui praegu).
Eile oli näiteks üldse täitsa õudne päev, sest ma alustasin oma hommikut kohusetundlikult sellega, et sisenesin WCsse punasekaanelise uriinitopsiga, kuna tahetakse just seda kõige esimest onju. Just, kui saak oli käes (ja sellega on alati jama), imetlesin ma, et näe, täitsa OK hüdreeritus ju, kui kobad näpud sellesama hea saagi siis ka kohe ümber ajasid... oh raseda õnnetust. Kui ma oleks natukenegi emotsionaalsem, siis ma oleks ilmselt nutnud lahinal, magu poleks homset. Aga õnneks ma teadsin, et saab ju ka täna hommikul viia ning sellest kõigest hoolimata käisin ja andsin vähemalt vere ära.
Justkui poleks sellest vähe olnud, vigastasin ma õhtul agressiivse lambi abil oma paremat kätt, ja veel eriti nõmedast kohast - peopesast. Eriti nõme oli nõusid pesta ja kartuleid koorida! Endast oli jälle kahju. Aga kuidas ma sinna lambi lähedusse üldse sattusin? Eks ikka kannatamatusest, et vaja on hakata tapeeti panema. Kohe. Praegu. Üksi. Redelil 2 meetri kohal kõõludes.
Nii et arvestades, et kallasin vaid pissitopsi ümber ja vigastuseks oli katkine käsi, läks päev vist hästi - kõrgemaid riskifaktoreid oli redeli ja mootorsõiduki opereerimsie näol ju näiteks?
No selline kobandus siis.
A positiivseid asju on ka. Ausalt. Lihtsalt enesetunne on viimasel nädalal juba üsna rasedale kohane, ja mõtlesin, et jagan seda fiilingut :)
Igatahes on täiesti tavaline, et ma enda kõhu kabariite ei tunne ning näiteks pluus on eest märg nõudepesemise ajal või rasvane söögi tegemisel või siis lauda kattes tunnen häirivat toolinurka naba piirkonnas torkimas. Veel tavalisem on see, et arvan - ma ju mahun siit läbi, kuid siiski-siiski - ma ju ei saa enam kõhtu sisse tõmmata. Ning maha istumine - see toimub mul nagu vanainimesel kõigepealt kontrollides, kas tool on ikka piisavalt lähedal, ning seejärel siis ohates toetan tagumise osa sinna peale, jalad ei lähe ammu enam kokku, kuigi head tüdrukud ju peaksid ometigi teadma, et harkisjalu pole viisakas istuda. Tähendab, nad lihtsalt ei lähe kokku, oskan ma selgitada kõigile neile, kes veel ei tea.
Pidevalt löön ära oma käsi ja varbaid. Jalgu ei jõua ka enam üldse kõrgele tõsta ning täna hommikul, kui pidin minema haiglasse järjekordsele visiidile, tundsin, kui rasket tööd peavad tegema jalad, et püsida tasakaalus ja püsti libeda lume peal. Enam ma ei alahinda tööd, mida mu keha teeb minu heaks. Lõppeks on see ju suur ime, et siin sees üks tulnukas täitsa inimeseks kasvab ning kui ma pärast kõike veel elus olen, ise käin ja mõistus ka taastub, siis ma arvan, võtan oma keha terviseks ühe prosecco. Ja seda veel enne, kui baby fat on ära läinud (sest quite frankly, see huvitab mind kõige vähem, kuid ilmselt maailma natuke rohkem, ja see haiglane huvi mind ilmselt hakkab veel enam ärritama kui praegu).
Eile oli näiteks üldse täitsa õudne päev, sest ma alustasin oma hommikut kohusetundlikult sellega, et sisenesin WCsse punasekaanelise uriinitopsiga, kuna tahetakse just seda kõige esimest onju. Just, kui saak oli käes (ja sellega on alati jama), imetlesin ma, et näe, täitsa OK hüdreeritus ju, kui kobad näpud sellesama hea saagi siis ka kohe ümber ajasid... oh raseda õnnetust. Kui ma oleks natukenegi emotsionaalsem, siis ma oleks ilmselt nutnud lahinal, magu poleks homset. Aga õnneks ma teadsin, et saab ju ka täna hommikul viia ning sellest kõigest hoolimata käisin ja andsin vähemalt vere ära.
Justkui poleks sellest vähe olnud, vigastasin ma õhtul agressiivse lambi abil oma paremat kätt, ja veel eriti nõmedast kohast - peopesast. Eriti nõme oli nõusid pesta ja kartuleid koorida! Endast oli jälle kahju. Aga kuidas ma sinna lambi lähedusse üldse sattusin? Eks ikka kannatamatusest, et vaja on hakata tapeeti panema. Kohe. Praegu. Üksi. Redelil 2 meetri kohal kõõludes.
Nii et arvestades, et kallasin vaid pissitopsi ümber ja vigastuseks oli katkine käsi, läks päev vist hästi - kõrgemaid riskifaktoreid oli redeli ja mootorsõiduki opereerimsie näol ju näiteks?
No selline kobandus siis.
A positiivseid asju on ka. Ausalt. Lihtsalt enesetunne on viimasel nädalal juba üsna rasedale kohane, ja mõtlesin, et jagan seda fiilingut :)
No comments:
Post a Comment