Nüüd ma viriseks ka juba tõsisemalt. Ja kus ma seda ikka teen kui mitte siin? Lisaks sellele, et ma vaarun nagu meremees, on mul tunne, et tahaks seda vanainimeste kõndimisraami juba. Sest ainuüksi ühelt jalalt teisele tammumine on eriti suur pingutus, ja see pidada veel hullemaks minema. Samas on seismine endiselt parem kui istumine. Istuda saan ainult rätsepaistmes. Järgmine asend on kuidagi röötsakil küliti, aga see pole ka parim, kuna puusad on külje peal magamisest valusad. Patjadega toestatud diivanil olemine a la printsess hernel on parim - selg saab puhata ja puusad ka. Hetkel ma enam ette ei kujuta, et ma teen rasedate joogat näiteks - ma ei saa üldse kummardada ja iga kord kui kõhu vastu lähen, noh näiteks puhastades neid purusid või plekke, mida ma suudan iga sekundi tagant rinnale ja kõhule toota, on jube valus.
Täna muide liiklesin ühistranspordiga üle pika aja. Lisaks sellele, et ikka suutsin paari haisva asotsiaali aroomidega kuidagi toime tulla, õnnestus kellelgi trammist väljudes korralikult mulle küünarnukiga äsada. Õudne. Ja noh, kõik käsipuud-toesed on mulle jätkuvalt sõbrad, samuti vaatan hoolega maha, et libedamal pinnal pikali ei käiks (ma olen mitu hoiatust saanud pikema libisemisega).
Kõige tüütum on aga kuivav kurk ja tursunud limaskestad, mille tõttu oleks mul juba nagu kaks nädalat nohu, aga tegelikult ju ei ole. Üsna väsitav, eriti ärritab mind fakt, et see segab magamist. Und mul justkui oleks jälle, aga nüüd segab kõik see füüsiliselt.
Positiivset ka - endiselt ei ole jalad ja käed paistes, kõhuelanik mind ka ei rebi ega vääna seestpoolt, eks need ajad kõik ootavad veel ees!
Täna muide liiklesin ühistranspordiga üle pika aja. Lisaks sellele, et ikka suutsin paari haisva asotsiaali aroomidega kuidagi toime tulla, õnnestus kellelgi trammist väljudes korralikult mulle küünarnukiga äsada. Õudne. Ja noh, kõik käsipuud-toesed on mulle jätkuvalt sõbrad, samuti vaatan hoolega maha, et libedamal pinnal pikali ei käiks (ma olen mitu hoiatust saanud pikema libisemisega).
Kõige tüütum on aga kuivav kurk ja tursunud limaskestad, mille tõttu oleks mul juba nagu kaks nädalat nohu, aga tegelikult ju ei ole. Üsna väsitav, eriti ärritab mind fakt, et see segab magamist. Und mul justkui oleks jälle, aga nüüd segab kõik see füüsiliselt.
Positiivset ka - endiselt ei ole jalad ja käed paistes, kõhuelanik mind ka ei rebi ega vääna seestpoolt, eks need ajad kõik ootavad veel ees!
No comments:
Post a Comment