Nüüd olen siis käinud erinevates loengutes ning tunnen, et minul on täitsa abi olnud nendest. Õiges järjekorras ma küll neid ei mäleta ning kõige vähem tegin märkmeid imetamise loengu ajal, praegu isegi natuke kahetsen. Kuid loodan, et saan ehk "nipile" pihta ja nagunii see tundub nii kaugel, et alles kui asjaks läheb, siis jõuan tegevusteni. Siis on nagunii kõik kui peast pühitud, suur paanika ja pisarad, tean küll ennast! Kuid siis tuleb võtta viimast sealsest abiväest!
Õudselt vahva on see, kuidas tegelt kogu tiim on panustanud ja need loengud välja mõelnud. See on kindlasti osa nende tööst, aga ma ei tea, kas inimesed oskavad seda nii hinnata. Esiteks, anda see võimalus saada teadmisi praktikultelt, mitte raamatu vahendusel. Teiseks, esitlemine on niigi raske, aga ma ei usu, et kõik arstid-ämmaemandad on sündinud, Powerpoint puldike näpu vahel. Nii et kui nad räägivad, siis nad räägivad mõnusalt.
Viimane loeng oli vastsündinu eest hoolitsemine, mis tundus mulle täitsa kosmos. Lõpuks aga osutus see nii kasulikuks ja toredaks ning ka kuulajatel oli palju küsimusi, loeng muudkui venis üle aja.
Sealt eelnev oli vastsündinu esmaabi, kus sai kõvasti naerda, sest kui ikka esmaabis ka just kõige kõvem käsi pole, siis võib olla ikka täitsa juhmakaid lahendusi kõige lihtsamatele olukordadele. Nii et sellest oli kindlasti kasu - tegin märkmeid ja loodan, et mul on taipu neid "kaine" peaga ka üle vaadata. Et kui olukord käes ja laps on endale teetassi kaela kallanud, et ma siis päriselt ka paanikasse ei lähe. Saime siit ka huvitavaid fakte, et mis vanuses mis tüüpi õnnetused juhtuvad ning kellega (loomulikult poiste kaareke oli kaugelt kõrgem kui tüdrukute oma - kodukindlustus nähtavasti jätkub ka edaspidi, rääkimata õnnetusjuhtumist :D).
Sünnitus ja sünnitusvalude leevendamise loengud - minu jaoks tõesti head. Mulle meeldib, kui meditsiiniliselt asjadele lähenetakse ja mulle ka suudetakse ära seletada. Joonised, slaidid ja praktilised näited - mul oli tunne, et minust võiks kunagi saada see doula, kes teistele abi pakub. Aga äkki olen ma peale sünnitust hoopis teisiti meelestatud - ma ei tea. Igatahaes, see võiks ju olla minu see väljund, et kui ma ei saa õpetajaks või kasvatajaks, siis äkki abiks saan ikka olla?
Huvitavaid fakte saime ka sellelt loengult, et kui palju on keisreid plaanilisi ja kui palju on rinnaga toitmise teadlikkust tõstetud ja kui palju epiduraali % jne jne.
Muidu, rääkisin oma ühe tuttavaga, või isegi paariga, kes, vähemalt oma kirjelduse põhjal sünnituse osas, ei tundunud teadvat midagi protseduuridest ja sellest, mida oodata sünnitustoas, mida küsida, mida mitte oodata ja mis peaks olema täitsa enda otsustada. Ehk et niiöelda reality check, et mitte elada kuskil oma mingis ulmas, et kuidas see sünnitus siis hakkab olema. Lõpuks oled sa seal ikkagi üksi, ja seda päris pikka aega - samuti on väga kindlad rutiinid ja protseduurid. Nii et ei tohiks olla illusioone. Peaks olema teadlik. Ja mulle tundus, et need, kellega mina rääkisin, olid ikkagi mingites valearusaamades või kiujutasid asju ette, selle asemel, et neid uurida. Loodan, et olen nüüd ise targem ning et üllatusi ju tuleb, kuid ehk vähem.
See jooga-vestlusring oli täitsa tore, kuigi mulle see jooga enda osa nii palju ei paku (väga klassikaline hingamine ja lehm-kass harjutused - asjad, mida minu vanuses inimene võiks juba niigi etada), aga vestluse osa on tore. Ja tegelt, kui ei ole meeles endale aega võtta, siis see ongi see aeg ja koht, kus sulle meelde tuletatakse, et su keha vajab sind ja samas aitab sind omakorda, kui sul on raske. Vaja vaid kuulata, vaadata, ja mis peamine - HINGATA.
Isegi majatutvustuse tuuri tegin ära, sellest oli ka kasu - kus midagi asub, personal, tööpõhimõtted jne.
Nüüd on mul veel tulemas loeng tugiisikule, see on ainus, mis veel jäänud. Ja siis on jäänud ainult "tunnid" pediküüris, maniküüris ja juuksuris :D ehk kaunis ootusaja lõpp, kui ma ise enam niiväga kaunis pole.
Õudselt vahva on see, kuidas tegelt kogu tiim on panustanud ja need loengud välja mõelnud. See on kindlasti osa nende tööst, aga ma ei tea, kas inimesed oskavad seda nii hinnata. Esiteks, anda see võimalus saada teadmisi praktikultelt, mitte raamatu vahendusel. Teiseks, esitlemine on niigi raske, aga ma ei usu, et kõik arstid-ämmaemandad on sündinud, Powerpoint puldike näpu vahel. Nii et kui nad räägivad, siis nad räägivad mõnusalt.
Viimane loeng oli vastsündinu eest hoolitsemine, mis tundus mulle täitsa kosmos. Lõpuks aga osutus see nii kasulikuks ja toredaks ning ka kuulajatel oli palju küsimusi, loeng muudkui venis üle aja.
Sealt eelnev oli vastsündinu esmaabi, kus sai kõvasti naerda, sest kui ikka esmaabis ka just kõige kõvem käsi pole, siis võib olla ikka täitsa juhmakaid lahendusi kõige lihtsamatele olukordadele. Nii et sellest oli kindlasti kasu - tegin märkmeid ja loodan, et mul on taipu neid "kaine" peaga ka üle vaadata. Et kui olukord käes ja laps on endale teetassi kaela kallanud, et ma siis päriselt ka paanikasse ei lähe. Saime siit ka huvitavaid fakte, et mis vanuses mis tüüpi õnnetused juhtuvad ning kellega (loomulikult poiste kaareke oli kaugelt kõrgem kui tüdrukute oma - kodukindlustus nähtavasti jätkub ka edaspidi, rääkimata õnnetusjuhtumist :D).
Sünnitus ja sünnitusvalude leevendamise loengud - minu jaoks tõesti head. Mulle meeldib, kui meditsiiniliselt asjadele lähenetakse ja mulle ka suudetakse ära seletada. Joonised, slaidid ja praktilised näited - mul oli tunne, et minust võiks kunagi saada see doula, kes teistele abi pakub. Aga äkki olen ma peale sünnitust hoopis teisiti meelestatud - ma ei tea. Igatahaes, see võiks ju olla minu see väljund, et kui ma ei saa õpetajaks või kasvatajaks, siis äkki abiks saan ikka olla?
Huvitavaid fakte saime ka sellelt loengult, et kui palju on keisreid plaanilisi ja kui palju on rinnaga toitmise teadlikkust tõstetud ja kui palju epiduraali % jne jne.
Muidu, rääkisin oma ühe tuttavaga, või isegi paariga, kes, vähemalt oma kirjelduse põhjal sünnituse osas, ei tundunud teadvat midagi protseduuridest ja sellest, mida oodata sünnitustoas, mida küsida, mida mitte oodata ja mis peaks olema täitsa enda otsustada. Ehk et niiöelda reality check, et mitte elada kuskil oma mingis ulmas, et kuidas see sünnitus siis hakkab olema. Lõpuks oled sa seal ikkagi üksi, ja seda päris pikka aega - samuti on väga kindlad rutiinid ja protseduurid. Nii et ei tohiks olla illusioone. Peaks olema teadlik. Ja mulle tundus, et need, kellega mina rääkisin, olid ikkagi mingites valearusaamades või kiujutasid asju ette, selle asemel, et neid uurida. Loodan, et olen nüüd ise targem ning et üllatusi ju tuleb, kuid ehk vähem.
See jooga-vestlusring oli täitsa tore, kuigi mulle see jooga enda osa nii palju ei paku (väga klassikaline hingamine ja lehm-kass harjutused - asjad, mida minu vanuses inimene võiks juba niigi etada), aga vestluse osa on tore. Ja tegelt, kui ei ole meeles endale aega võtta, siis see ongi see aeg ja koht, kus sulle meelde tuletatakse, et su keha vajab sind ja samas aitab sind omakorda, kui sul on raske. Vaja vaid kuulata, vaadata, ja mis peamine - HINGATA.
Isegi majatutvustuse tuuri tegin ära, sellest oli ka kasu - kus midagi asub, personal, tööpõhimõtted jne.
Nüüd on mul veel tulemas loeng tugiisikule, see on ainus, mis veel jäänud. Ja siis on jäänud ainult "tunnid" pediküüris, maniküüris ja juuksuris :D ehk kaunis ootusaja lõpp, kui ma ise enam niiväga kaunis pole.
No comments:
Post a Comment