Tegelikult on nii, et ma siis liitusin Herzi soovitusel beebigrupiga FBs ning seal on täitsa huvitavaid diskussioone lisaks muidugi jaburustele ka. Mis paistab silma, on see, et kõik on väga noored - ma tunnen end väga vanana :) seetõttu on ka küsimused päris naljakad vahel, aga mõnes mõttes on jälle tore olla kursis reaalsusega, et mida siis noored emad mõtlevad, tunnevad ja avastavad. Mõned on ka mitmekordsed lapsesaajad, aga nad eriti ei targuta. Nõu annavad asjalikku, kui küsitakse.
Viimaste diskussioonide seas on näiteks küsimused, et mida pakkida haiglakotti kaasa (ja kas on varasemast ajast nippe, et mitte üle- või alapakkida), kui palju laps kaalub mingil nädalal (neid küsimusi on iga paari nädala tagant), kas keegi opn parajasti haige ning mis arstid viimati rääkisid. Üks laps, kes pidi olema veebruari beebi, sündis erakorralise keisri tagajärjel juba mõned päevad tagasi, aga õnneks läks kõik hästi.
Lõbusamatest teemadest arutatakse selle üle, kui kreisi või kiiksuga keegi on ja kui hulle asju tehakse siin viimastel nädalatel (pooled on suht Krõõdad, peavad puid ja vett tassima?), sh remonti, muid raskeid asju jne.
On ka neid, kellel mehed ei lase poekotte tuua ning neid, kes enam autoga ei sõida, eriti arvestades liiklusolusid. Väga tore on vaadata pilte valmivatest lastetubadest ja paisuvatest pallikestest, inimesed postitavad pilte täitsa julgelt.
Grupi on valmis teinud keegi, kes pani ka google docsi üles Exceli, kuhu kõik saavad kirjutada oma lapse sünnikuupäeva(d), soo(d), kus asutakse ja kus sünnitatakse. Ja siis tegelik kuupäev ka pärast. Ma vaatasin statistiliselt, et 42% saavad poisid (54 inimest) ja 45% (58) tüdrukuid, samuti saadakse kaksikuid 2% ning sugu ei ole märgitud 15 tükki 129 sünnitaja seast, kellest 70 on Tallinnast/Harjumaalt või lähistelt, ja sünnitavad Tallinnas, ning Tartu piirkonnast (Viljandi, Valga, Põlva ja Elvaga) 30 inimest, 10 kandis Lääne-Eestist ja saartelt, 1 on isegi Kanadast, ja mitu tükki Soomest. Vähemus (30 in) sünnitavad keskhaiglas ning väga paljud Pelgus, Tartu Ülikooli Kliinikumis, mõned erakliinikutes. Minu beebiga samaks kuupäevaks on määratud vaid 4 last, mul ainukesena poiss, ja üks neist on ka samas haiglas kus ma. Valentinipäevaks, 14. veebruariks on märgitud 14 beebit ning liigaastale omaseks 29. kuupäevaks koguni 4 last!
Viimastest teemadest oli siis ka üks selline, kus 34+ nädalastel paluti rääkida vaevadest ja õudustest, mis neid kummitavad. Ma siis mõtlesin ka, et mis mind vaevab?
Mul on praegu 35 nädalat ja tunne on mul küll nii suur juba, et liigun üliaeglase tempoga näiteks. Lisaks siis koba olen. Ja ma tõesti tõesti unustan asju! Üks õhtu näiteks käisin poes, pidin ostma minema võid, ja siis meenusid veel kaerahelbed, banaanid, shokolaad ja lastele Orbit lennukisse, ning kohvikoor. Kuid VÕI jäi ostmata! Kuna me siiski tahtsime putru, võileibu jmt, ning mitte ühtegi teist määret polnud a la toor- või sulajuust, siis ma olin nõus sutsti poes ära käima. Ärge saage minust valesti aru, keegi ei sundinud - ma kasutasin aega ära, sest mees oli haige ja ka veidi ajahädas, nii et ma läksin hea meelega. Lihtsalt... trepist alla, autosse istumine, turvavöö ja istme paika sättimine - see kõik võtab sama palju aega, nagu mul vanasti kulus juba peaaegu et poeni jõudmiseks. Minu sutsti oli vanasti nii 15 minutit - get in, get the stuff, and get out! Nüüd siis kõndisin ma libedaga (olen õues eriti ettevaatlik), siis vaarusin vahekäikudes, kuna ühel pool poodi olles, seal või juures, meenus, et WC paber on ka kohe otsas, ja noh see on ikka õudne, kui otsa saab, ning siis ma waddledasin teise otsa, sest tuli ikkagi ka keefiri isu. Ja kuigi mul oli iseteenindus, tegin kõike nii aeglaselt, et läks ligi TUND AEGA. Mees täitsa küsis kohe, et millises linnas ma poes käisin.
Siis on mul tohutult raske peale istumist püsti saada. Samas kaua püsti seista pole ka hea - tõmbab kõhu toonusesse (üks sõna, mida ma konkreetselt vihkan, lisaks põtkimisele ja käputamisele). Tegelikult aitab selle vastu pikutamine ja 10 minutist juba piisab. Unetusest olen ma ka juba rääkinud, kuid nüüd on nii, et tekib juba ka uni, aga kuna jube külm on, siis küte on laes ja õhk on kuiv ja kõik on pahasti, ja kui on vaja keerata teisele küljele, siis on ka täitsa õudne! Kurk kuivab ja hommikuti ajab köhima, jälle õudne :D Siis see keeramise teema onju. Me teeme juba nalja, et kuna ma olen nii suur ja liigun ettearvamatuid teid pidi, siis peaks mul olema parkimisandurid, mis piiksuvad. Mõnikord ma siis piiksun... aga enamasti lihtsalt löön end ära (sinna kobanduse osakonda siis jälle viidates).
Siis on mul mingi tohutu pain in the vag area - eriti, kui üritada jalgu tõsta lauale või liiga pikalt kõndida.
Silmad väsivad ka ära. Näiteks praegu arvutis olles - lootsin, et ma muudkui istun ja kirjutan, kuid tegelikult keeran ekraani ulmesuureks ja telekainfot peaks ka prillidega lugema - see udune vaade pidi normaalne olema raseduse lõpus? Ma pean selle kohta juurde lugema.
Suur sisustamise ja remondi tuhin sai kõige paremas mõttes ära kasutatud - kodu on vist beebi tulekuks nii valmis kui saab olla. Rohkem ma redelil ei roni ja midagi ei tassi, sai juba lubatud!
Väga suurt emotsionaalsust üldiselt ka peale pole tulnud, aga mingid asjad käivad ikka õudselt närvidele: ma ei saa vaadata mingeid ajudeta saateid/filme, ei kannata agressiivseid helisid nt telekast, kui ma pilti ei näe, nutmise ja karjumise stseene pildiga ega ilma (a la nutt, hala, röökimine peksmise, hirmu ja vägistamise või tapmise tagajärjel - mitte et ma neid enne oleks hästi talunud), täiesti emotsionaalsuse taotlusega filmistseenid võin ma samas nende läbipaistva enesestmõistetavuse tõttu maha haigutada, kuid mõni hoopis naljakas koht ajab nutma. Ja ükspäev tundsin ma, et ma olen nii hale - hakkan KOHE nutma, kui ma sooja ei saa, nii külm oli! Siis ma sain mõistusega aru, et ma olen jube rase juba. Siis ei hakanud nutma!
Kui ma muidu olen jube kannatamatu, siis nüüd olen tippkannatamatu. Nagu ise oleks beebi, kel puudub ettekujutus ajast, kohast ja ratsionaalsusest. Näiteks liikluses olen ma täielik rallirase. Enne juba olin paras rullnoks, enam vähemasti mitte rulli-bemmiga, kuid ikka kasutan ära neid manöövreid ja võimalusi, mida liiklus pakub. Samas mingid ohtlikud manöövrid on täielik no-no ja õppeautode peale ma ka ei tuututa, ning mitmed foorid lasen ma ka rahulikult punaseks minna, sest mul pole enam ju nii kiire! Vanasti oleks ma Liivalaias vahele pööranud (mitte jõuga, aga noh, nii, ütleme sujuvalt mõne lolli ette, kes piisavalt ei kiirendanud), nüüd aga istun rahulikult ja kuulan jazzi peale.
Ja füüsiliselt veel lõpetuseks - süüa tahan ma suht vähe, isegi unustan söögi ära, veel kuu aega tagasi ma sõin 2 täiskasvanud mehe eest. Juua see-eest tahan kogu aeg. Ilmselt ka selle õhukuivusega seotud.
Ah. Nüüd ma jahun siin ja ütlen tegelikult, et pole hullu midagi - ma olen üsna tegus rase, kes peab vaatama, et üle ei pinguta, ja vastavalt väsimusastmele vähem asju tegema. Ja siis on kõik ok.
Ja kuna paljud peavad ikkagi autojuhtimist ka ekstreemiks (miks?), siis jah, seda ma teen ka. Endiselt ei kujutaks ette, kui ma peaks sellise libedaga veel jala käima, nina külmetama või jumala eest, midagi muud ära friizima. Mul on 3 cm ruumi veel, enne kui rool hakkab kõhu peale käima. Kuna mul on jalad lühikesed ja kõht suur, siis enam ei piisa ka seljatoe taha lükkamisest :D nii et siis ma hakkan end uberdama ja taksotama, kuidas aga vaja. Viimased paar nädalat lasen mehel sõidutada, kui ma veel umbusklikumaks muutun ja taksojuhte enam ei usalda :D
Viimaste diskussioonide seas on näiteks küsimused, et mida pakkida haiglakotti kaasa (ja kas on varasemast ajast nippe, et mitte üle- või alapakkida), kui palju laps kaalub mingil nädalal (neid küsimusi on iga paari nädala tagant), kas keegi opn parajasti haige ning mis arstid viimati rääkisid. Üks laps, kes pidi olema veebruari beebi, sündis erakorralise keisri tagajärjel juba mõned päevad tagasi, aga õnneks läks kõik hästi.
Lõbusamatest teemadest arutatakse selle üle, kui kreisi või kiiksuga keegi on ja kui hulle asju tehakse siin viimastel nädalatel (pooled on suht Krõõdad, peavad puid ja vett tassima?), sh remonti, muid raskeid asju jne.
On ka neid, kellel mehed ei lase poekotte tuua ning neid, kes enam autoga ei sõida, eriti arvestades liiklusolusid. Väga tore on vaadata pilte valmivatest lastetubadest ja paisuvatest pallikestest, inimesed postitavad pilte täitsa julgelt.
Grupi on valmis teinud keegi, kes pani ka google docsi üles Exceli, kuhu kõik saavad kirjutada oma lapse sünnikuupäeva(d), soo(d), kus asutakse ja kus sünnitatakse. Ja siis tegelik kuupäev ka pärast. Ma vaatasin statistiliselt, et 42% saavad poisid (54 inimest) ja 45% (58) tüdrukuid, samuti saadakse kaksikuid 2% ning sugu ei ole märgitud 15 tükki 129 sünnitaja seast, kellest 70 on Tallinnast/Harjumaalt või lähistelt, ja sünnitavad Tallinnas, ning Tartu piirkonnast (Viljandi, Valga, Põlva ja Elvaga) 30 inimest, 10 kandis Lääne-Eestist ja saartelt, 1 on isegi Kanadast, ja mitu tükki Soomest. Vähemus (30 in) sünnitavad keskhaiglas ning väga paljud Pelgus, Tartu Ülikooli Kliinikumis, mõned erakliinikutes. Minu beebiga samaks kuupäevaks on määratud vaid 4 last, mul ainukesena poiss, ja üks neist on ka samas haiglas kus ma. Valentinipäevaks, 14. veebruariks on märgitud 14 beebit ning liigaastale omaseks 29. kuupäevaks koguni 4 last!
Viimastest teemadest oli siis ka üks selline, kus 34+ nädalastel paluti rääkida vaevadest ja õudustest, mis neid kummitavad. Ma siis mõtlesin ka, et mis mind vaevab?
Mul on praegu 35 nädalat ja tunne on mul küll nii suur juba, et liigun üliaeglase tempoga näiteks. Lisaks siis koba olen. Ja ma tõesti tõesti unustan asju! Üks õhtu näiteks käisin poes, pidin ostma minema võid, ja siis meenusid veel kaerahelbed, banaanid, shokolaad ja lastele Orbit lennukisse, ning kohvikoor. Kuid VÕI jäi ostmata! Kuna me siiski tahtsime putru, võileibu jmt, ning mitte ühtegi teist määret polnud a la toor- või sulajuust, siis ma olin nõus sutsti poes ära käima. Ärge saage minust valesti aru, keegi ei sundinud - ma kasutasin aega ära, sest mees oli haige ja ka veidi ajahädas, nii et ma läksin hea meelega. Lihtsalt... trepist alla, autosse istumine, turvavöö ja istme paika sättimine - see kõik võtab sama palju aega, nagu mul vanasti kulus juba peaaegu et poeni jõudmiseks. Minu sutsti oli vanasti nii 15 minutit - get in, get the stuff, and get out! Nüüd siis kõndisin ma libedaga (olen õues eriti ettevaatlik), siis vaarusin vahekäikudes, kuna ühel pool poodi olles, seal või juures, meenus, et WC paber on ka kohe otsas, ja noh see on ikka õudne, kui otsa saab, ning siis ma waddledasin teise otsa, sest tuli ikkagi ka keefiri isu. Ja kuigi mul oli iseteenindus, tegin kõike nii aeglaselt, et läks ligi TUND AEGA. Mees täitsa küsis kohe, et millises linnas ma poes käisin.
Siis on mul tohutult raske peale istumist püsti saada. Samas kaua püsti seista pole ka hea - tõmbab kõhu toonusesse (üks sõna, mida ma konkreetselt vihkan, lisaks põtkimisele ja käputamisele). Tegelikult aitab selle vastu pikutamine ja 10 minutist juba piisab. Unetusest olen ma ka juba rääkinud, kuid nüüd on nii, et tekib juba ka uni, aga kuna jube külm on, siis küte on laes ja õhk on kuiv ja kõik on pahasti, ja kui on vaja keerata teisele küljele, siis on ka täitsa õudne! Kurk kuivab ja hommikuti ajab köhima, jälle õudne :D Siis see keeramise teema onju. Me teeme juba nalja, et kuna ma olen nii suur ja liigun ettearvamatuid teid pidi, siis peaks mul olema parkimisandurid, mis piiksuvad. Mõnikord ma siis piiksun... aga enamasti lihtsalt löön end ära (sinna kobanduse osakonda siis jälle viidates).
Siis on mul mingi tohutu pain in the vag area - eriti, kui üritada jalgu tõsta lauale või liiga pikalt kõndida.
Silmad väsivad ka ära. Näiteks praegu arvutis olles - lootsin, et ma muudkui istun ja kirjutan, kuid tegelikult keeran ekraani ulmesuureks ja telekainfot peaks ka prillidega lugema - see udune vaade pidi normaalne olema raseduse lõpus? Ma pean selle kohta juurde lugema.
Suur sisustamise ja remondi tuhin sai kõige paremas mõttes ära kasutatud - kodu on vist beebi tulekuks nii valmis kui saab olla. Rohkem ma redelil ei roni ja midagi ei tassi, sai juba lubatud!
Väga suurt emotsionaalsust üldiselt ka peale pole tulnud, aga mingid asjad käivad ikka õudselt närvidele: ma ei saa vaadata mingeid ajudeta saateid/filme, ei kannata agressiivseid helisid nt telekast, kui ma pilti ei näe, nutmise ja karjumise stseene pildiga ega ilma (a la nutt, hala, röökimine peksmise, hirmu ja vägistamise või tapmise tagajärjel - mitte et ma neid enne oleks hästi talunud), täiesti emotsionaalsuse taotlusega filmistseenid võin ma samas nende läbipaistva enesestmõistetavuse tõttu maha haigutada, kuid mõni hoopis naljakas koht ajab nutma. Ja ükspäev tundsin ma, et ma olen nii hale - hakkan KOHE nutma, kui ma sooja ei saa, nii külm oli! Siis ma sain mõistusega aru, et ma olen jube rase juba. Siis ei hakanud nutma!
Kui ma muidu olen jube kannatamatu, siis nüüd olen tippkannatamatu. Nagu ise oleks beebi, kel puudub ettekujutus ajast, kohast ja ratsionaalsusest. Näiteks liikluses olen ma täielik rallirase. Enne juba olin paras rullnoks, enam vähemasti mitte rulli-bemmiga, kuid ikka kasutan ära neid manöövreid ja võimalusi, mida liiklus pakub. Samas mingid ohtlikud manöövrid on täielik no-no ja õppeautode peale ma ka ei tuututa, ning mitmed foorid lasen ma ka rahulikult punaseks minna, sest mul pole enam ju nii kiire! Vanasti oleks ma Liivalaias vahele pööranud (mitte jõuga, aga noh, nii, ütleme sujuvalt mõne lolli ette, kes piisavalt ei kiirendanud), nüüd aga istun rahulikult ja kuulan jazzi peale.
Ja füüsiliselt veel lõpetuseks - süüa tahan ma suht vähe, isegi unustan söögi ära, veel kuu aega tagasi ma sõin 2 täiskasvanud mehe eest. Juua see-eest tahan kogu aeg. Ilmselt ka selle õhukuivusega seotud.
Ah. Nüüd ma jahun siin ja ütlen tegelikult, et pole hullu midagi - ma olen üsna tegus rase, kes peab vaatama, et üle ei pinguta, ja vastavalt väsimusastmele vähem asju tegema. Ja siis on kõik ok.
Ja kuna paljud peavad ikkagi autojuhtimist ka ekstreemiks (miks?), siis jah, seda ma teen ka. Endiselt ei kujutaks ette, kui ma peaks sellise libedaga veel jala käima, nina külmetama või jumala eest, midagi muud ära friizima. Mul on 3 cm ruumi veel, enne kui rool hakkab kõhu peale käima. Kuna mul on jalad lühikesed ja kõht suur, siis enam ei piisa ka seljatoe taha lükkamisest :D nii et siis ma hakkan end uberdama ja taksotama, kuidas aga vaja. Viimased paar nädalat lasen mehel sõidutada, kui ma veel umbusklikumaks muutun ja taksojuhte enam ei usalda :D
No comments:
Post a Comment