...häirivad needsamad asjad, mis mindki. Näiteks need diskrimineerivad-kohatud märkused mälu kadumise, kõhu suurenemise jne kohta. Lugesin just PM ajakirjalisa Elustiil ja seal Liina Randpere näiteks tunnistas sama, et mingeid asju pannakse tähele ja tehakse märkusi, kui kaldud perfektsionismist kõrvale. Kes siis jõuab kogu aeg olla ideaalne?
Tööl käies ma muidugi leidsin, et mingi hetk oli kergem selle mänguga ka ise kaasa minna. Ja ausalt - mõned asjad paistsidki täitsa jaburad. No keda huvitab mingi mikroprobleem a la ka Excelis oli tekst boldis või italicus ning kas ikka on vahet, mis kell keegi kirja saatis, selle kätte sai ning siis tegutses - peaasi, et sellesama päeva numbri sees? Tähtsamad asjad on ju sinu tervis, lapse tervis, stressi vähendamine, vähem istumine, rohkem liikumine ning tulevikule mõtlemine - ega see töö jänes pole, et eest jookseb.
Aga rohkem ja rohkem häirib mind praegu see unetus, mis mitte kuidagi mind ei jäta. Ja siis need lollid mõtted, mis sellega kaasnevad - uskumatu, kui palju prahti võib toota tegevuseta aju. Järgmine hetk oled sa oma mõtetega end nii üles kruvinud, et võiksid suvalise inimese tänavalt läbi sõimata.
Ning siis muidugi häirib mind see, kui keegi tõesti enda eluga hakkama ei saa. Et nagu - võta ohjad enda kätte! Ei ole ju olemas asja, millega vähemalt ei peaks proovima jõudu katsuda. Aga enne, kui alla annad, peadki proovima. Nõme on see, kui keegi lihtsalt käega lööb ja vaatab otsa näoga, et miks sa üldse soovitad - NAGUNII ei tule välja. Ei ole nii, et nagunii EI tule. Äkki just tuleb? Kuidas sa enne tead, kui sa ei katseta? Ma hakkan aru saama nendest ettevõtjatest, kes muudkui veavad ja üritavad ja teevad visioone ning siis kari vinduvaid ja virisevaid inimesi kuidagi jalgu järele vedades üritavad kõigest väest vastu seista või siis on poole vinnaga nõus midagi tegema. Õudselt väsitav.
Sama on ka nendega, kes küll pole ettevõtjad, aga lihtsalt inimesed, kes nagu enda elu eest üldse ei vastuta - võtke ometi jalad perse alt välja ja hakake tegutsema?
Vot näed. Sellised mõtted tulevad, ajavad mind närvi ega lase mind magama minna.
Selle asemel, et raamatut lugeda, ma siis hakkangi siin mõistujuttu ajama. Ma ei mõista, miks.
Tööl käies ma muidugi leidsin, et mingi hetk oli kergem selle mänguga ka ise kaasa minna. Ja ausalt - mõned asjad paistsidki täitsa jaburad. No keda huvitab mingi mikroprobleem a la ka Excelis oli tekst boldis või italicus ning kas ikka on vahet, mis kell keegi kirja saatis, selle kätte sai ning siis tegutses - peaasi, et sellesama päeva numbri sees? Tähtsamad asjad on ju sinu tervis, lapse tervis, stressi vähendamine, vähem istumine, rohkem liikumine ning tulevikule mõtlemine - ega see töö jänes pole, et eest jookseb.
Aga rohkem ja rohkem häirib mind praegu see unetus, mis mitte kuidagi mind ei jäta. Ja siis need lollid mõtted, mis sellega kaasnevad - uskumatu, kui palju prahti võib toota tegevuseta aju. Järgmine hetk oled sa oma mõtetega end nii üles kruvinud, et võiksid suvalise inimese tänavalt läbi sõimata.
Ning siis muidugi häirib mind see, kui keegi tõesti enda eluga hakkama ei saa. Et nagu - võta ohjad enda kätte! Ei ole ju olemas asja, millega vähemalt ei peaks proovima jõudu katsuda. Aga enne, kui alla annad, peadki proovima. Nõme on see, kui keegi lihtsalt käega lööb ja vaatab otsa näoga, et miks sa üldse soovitad - NAGUNII ei tule välja. Ei ole nii, et nagunii EI tule. Äkki just tuleb? Kuidas sa enne tead, kui sa ei katseta? Ma hakkan aru saama nendest ettevõtjatest, kes muudkui veavad ja üritavad ja teevad visioone ning siis kari vinduvaid ja virisevaid inimesi kuidagi jalgu järele vedades üritavad kõigest väest vastu seista või siis on poole vinnaga nõus midagi tegema. Õudselt väsitav.
Sama on ka nendega, kes küll pole ettevõtjad, aga lihtsalt inimesed, kes nagu enda elu eest üldse ei vastuta - võtke ometi jalad perse alt välja ja hakake tegutsema?
Vot näed. Sellised mõtted tulevad, ajavad mind närvi ega lase mind magama minna.
Selle asemel, et raamatut lugeda, ma siis hakkangi siin mõistujuttu ajama. Ma ei mõista, miks.
No comments:
Post a Comment