Ma olen oma töökohaga viimasel ajal väga rahul ning eelkõige tuleb see nähtavasti sellest, et ma peatselt ehk 3 päeva pärast ütlen mõneks ajaks "adios" ning lähen pikemalt puhkusele. Ma mõtlen muidugi "puhkusele", sest olen piisavalt hästi kursis, kui palju keerulisi aegu on mul veel ees ning tegelikult on ju lapsevanemaks olemine veel see kõige raskem töö üldse.
Siiski olen ma kohanud lisaks uskumatule vingule, kui raske on emadus (magada ei saa, sünnitus oli rõve, kuidas see kõik nii raske on, ma ei teadnud, et ... ja ... (täida lüngad) ette tulevad, roheline kaka, lapse haigused, tänamatu laps, saamatu mees jne), kuulnud ka palju positiivseid arvamusi, mis julgustavad. Sest jah - kuigi ma panen koefitsendi vahele, et igal on oma rist kanda ja kõigi jaoks on raskused ju erinevad, siis ega see väga palju esmakordse rasedana ei aita, kui keegi alalõpmata juhib tähelepanu, et "küll sa siis näed" sellisel pooltänitaval-manitseval toonil. Ei. Hoopis mõnusam on, kui keegi ütleb - see on kõige ilusam aeg. Naudi seda aega, see on vaid korraks. Sa hakkad igatsema oma pisipõnni järele, ta kasvab kiiresti suureks, Maga ja söö ja tee kõike, mis hing ihaldab. Sa oled hinnangutevaba inimesega koos - ole sina ise. Sünnitus kestab vaid hetke ja ununeb peatselt (seda kõike tagantjärgi vaadates). Jne. Ja ma olengi võtnud endale eesmärgi vaadata emaks saamist nagu turundusprojekti ehk brändingut - ma rebrändin ennast. Ma valmistan ette väga pikka aega (9 kuud), ma teen lansseerimisürituse (sünnitus) ning ma olengi uus (ema) ja seda järgnevad x aastat, kui laps või lapsed kasvavad. Ning siis tuleb uus rebränd, ning me hakkame jälle enda elu elama. Ning ma loodan, et ma olen 50+ ja perky blond või brünett, kes oma parimas vormis ja aastates naudib mitte ainult oma elu, vaid ka seda, et ümber on perekond jne. Ma väga loodan, et kõik see läheb täide ja saan uhkusega vaadata tagasi enda elule, mis on juba minu arvates praegu päris palju põnevaid sündmusi täis.
Sest jah, erinevalt paljudest inimestest, ma ei arva, et emaks olemine on naise ainus õilis ja õige elu eesmärk. Ei ei. See võib olla üks neist. Ja ilmselt on ta kõige rohkem elu muutev. Aga ma usun, et ma olen siiski ka muidu väärt inimene. Täna ma tean seda. Ja ilmselt seetõttu, et mul on lõpuks mingi perspektiiv paigas :)
Siiski olen ma kohanud lisaks uskumatule vingule, kui raske on emadus (magada ei saa, sünnitus oli rõve, kuidas see kõik nii raske on, ma ei teadnud, et ... ja ... (täida lüngad) ette tulevad, roheline kaka, lapse haigused, tänamatu laps, saamatu mees jne), kuulnud ka palju positiivseid arvamusi, mis julgustavad. Sest jah - kuigi ma panen koefitsendi vahele, et igal on oma rist kanda ja kõigi jaoks on raskused ju erinevad, siis ega see väga palju esmakordse rasedana ei aita, kui keegi alalõpmata juhib tähelepanu, et "küll sa siis näed" sellisel pooltänitaval-manitseval toonil. Ei. Hoopis mõnusam on, kui keegi ütleb - see on kõige ilusam aeg. Naudi seda aega, see on vaid korraks. Sa hakkad igatsema oma pisipõnni järele, ta kasvab kiiresti suureks, Maga ja söö ja tee kõike, mis hing ihaldab. Sa oled hinnangutevaba inimesega koos - ole sina ise. Sünnitus kestab vaid hetke ja ununeb peatselt (seda kõike tagantjärgi vaadates). Jne. Ja ma olengi võtnud endale eesmärgi vaadata emaks saamist nagu turundusprojekti ehk brändingut - ma rebrändin ennast. Ma valmistan ette väga pikka aega (9 kuud), ma teen lansseerimisürituse (sünnitus) ning ma olengi uus (ema) ja seda järgnevad x aastat, kui laps või lapsed kasvavad. Ning siis tuleb uus rebränd, ning me hakkame jälle enda elu elama. Ning ma loodan, et ma olen 50+ ja perky blond või brünett, kes oma parimas vormis ja aastates naudib mitte ainult oma elu, vaid ka seda, et ümber on perekond jne. Ma väga loodan, et kõik see läheb täide ja saan uhkusega vaadata tagasi enda elule, mis on juba minu arvates praegu päris palju põnevaid sündmusi täis.
Sest jah, erinevalt paljudest inimestest, ma ei arva, et emaks olemine on naise ainus õilis ja õige elu eesmärk. Ei ei. See võib olla üks neist. Ja ilmselt on ta kõige rohkem elu muutev. Aga ma usun, et ma olen siiski ka muidu väärt inimene. Täna ma tean seda. Ja ilmselt seetõttu, et mul on lõpuks mingi perspektiiv paigas :)
No comments:
Post a Comment