Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma tegelikult nii väga rõõmustan selle üle, kuidas beebi kõhus sulistab ja ma seda ka ise tunnen juba. Veel päris ei näe (nii nagu kuulsad fotod beebi jalajäljega läbi ema kõhu), aga tunnen ikkagi eksimatult ära. Ja siis veel palju muid ägedaid tundeid, peale selle, et ma olen inkubaator ja kest, kelle eest kõik palju rohkem hoolitsevad, kui mu enda eest. Ma pean siinkohal silmas nii enda meest kui ka ämma, kes on võtmefiguurid, mis puudutab kogu beebiprojekti. See on minu arvates NEILE nii oluline. See, mida MINA sellega seoses kõike olen pidanud läbi elama, tundma, tegema - see pole üldse oluline. Aga ma ISE ju tean? Nii et on kahju tõdeda, et toetust ja mõistmist sel ajal, kui "tegemine" käis, oli ikkagi vähe tunda, aga survet ja miks-küsimusi see-eest väga palju. Sest lapsetegemine - see on ju enesestmõistetav ning naise PÕHIEESMÄRK. Hea küll, ma ei hakka vanainimesega vaidlema, kuidas pool sajandit on varsti möödas sellest ajast, kui sina viimati hakkasid laste peale mõtlema, aga ei, enam ei ole nii.
Aga ma loomulikult kõik see aeg tänu ümbritsevale keskkonnale tundsin end aegajalt pooliku naisena, sest nii defineerivad sind inimesed kõrvalt. Ja suruvad. Ja uurivad. Ja puurivad. Ja eeldavad, et ju ma siis ei taha, ju meil on midagi suhtes halvasti või ei taha mees või siis me oleme lihtsalt imelikud, sest muidu oleks ju AMMU olnud laps olemas?
Õnneks on mul imelised sõbrad, kellele sai end tühjaks nutta, muret kurta, salaja lohutuseks alkoholi või sigarettigi küsida, oma tüütutest protseduuridest rääkida ja lõpmatuseni loota ja unistada koos nendega. Ja ma imestan, kuidas mõne inimese taktitunne on minu jaoks nii superhea (kas ma olen ise siis nii õrn?) ja kuidas mõne filtreerimata kommentaarid (ma ei saa aru, mis inimesed lapsi tahavad või siis hoopis, issand jumal, miks teil juba lapsi pole) mind sageli sisemiselt nii endast välja viisid.
Ma siiani imetlen enda sõbrannasid-emasid, kes on vahepeal oma lapse(d) suuremaks kasvatanud, ja pole muutunud tänitavateks, õpetavateks, manitsevateks inimesteks, samas kui teised, samadel tingimustel, oma üleolevate kommentaaridega sind pidevalt pihuks ja põrmuks tulistavad (saa ise üks kord laps, siis saad aru - see on mu lemmik, ja ma ei unusta seda iial).
Need negatiivsed emotsioonid hakkavad igatahes jääma selja taha ja tuhmuma. Ilmselt mu keha mäletab seda kauem kui mu mälu.
On tulnud uued ja positiivsed, helged ja naeratama panevad tunded. Uued mõtted, mis tekitavad inspiratsiooni, mida ma ammu pole tundnud. Ja paljuräägitud pesapunumise-sisustamise tuhin on ka vaikselt pead tõstmas - oleks vaid aega tegelda!
Eks nendest üsna pea - ja teine asi, igasugused tegevusnimekirjad.
Olen praegu lõpetamas 24. nädalat, nii et alates 3. trimestrist olen juba kodus, puhkusel ja saan tegutsema hakata :)
Aga ma loomulikult kõik see aeg tänu ümbritsevale keskkonnale tundsin end aegajalt pooliku naisena, sest nii defineerivad sind inimesed kõrvalt. Ja suruvad. Ja uurivad. Ja puurivad. Ja eeldavad, et ju ma siis ei taha, ju meil on midagi suhtes halvasti või ei taha mees või siis me oleme lihtsalt imelikud, sest muidu oleks ju AMMU olnud laps olemas?
Õnneks on mul imelised sõbrad, kellele sai end tühjaks nutta, muret kurta, salaja lohutuseks alkoholi või sigarettigi küsida, oma tüütutest protseduuridest rääkida ja lõpmatuseni loota ja unistada koos nendega. Ja ma imestan, kuidas mõne inimese taktitunne on minu jaoks nii superhea (kas ma olen ise siis nii õrn?) ja kuidas mõne filtreerimata kommentaarid (ma ei saa aru, mis inimesed lapsi tahavad või siis hoopis, issand jumal, miks teil juba lapsi pole) mind sageli sisemiselt nii endast välja viisid.
Ma siiani imetlen enda sõbrannasid-emasid, kes on vahepeal oma lapse(d) suuremaks kasvatanud, ja pole muutunud tänitavateks, õpetavateks, manitsevateks inimesteks, samas kui teised, samadel tingimustel, oma üleolevate kommentaaridega sind pidevalt pihuks ja põrmuks tulistavad (saa ise üks kord laps, siis saad aru - see on mu lemmik, ja ma ei unusta seda iial).
Need negatiivsed emotsioonid hakkavad igatahes jääma selja taha ja tuhmuma. Ilmselt mu keha mäletab seda kauem kui mu mälu.
On tulnud uued ja positiivsed, helged ja naeratama panevad tunded. Uued mõtted, mis tekitavad inspiratsiooni, mida ma ammu pole tundnud. Ja paljuräägitud pesapunumise-sisustamise tuhin on ka vaikselt pead tõstmas - oleks vaid aega tegelda!
Eks nendest üsna pea - ja teine asi, igasugused tegevusnimekirjad.
Olen praegu lõpetamas 24. nädalat, nii et alates 3. trimestrist olen juba kodus, puhkusel ja saan tegutsema hakata :)
No comments:
Post a Comment