Kõikidel on ju alati ütlemist ja arvamist, kes siis võiks sündida. Nagu ma vist juba mainisin, siis "keda sa tahaksid?" on üks levinumaid küsimusi ja teine pop on "mis TUNNE sul on, kes sünnib?". Kahjuks ei ole ma sedasorti inimesi, kes vananaiste uskumusi toetab, et mingeid asju ise tehes saad lapse sugu mõjutada. Asi tuleb ikka kromosoomidest ning siiani ei ole teadus õpetanud, kuidas siis ikka täpsemalt neid tüdrukuid või poisse teha. Ikka tuleb nii nagu tuleb - ja kui meeles pole, siis selle otsustab veel isa geneetika. Nii et meie peres läks nii, et tuleb poiss. Ja me oleme väga rõõmsad.
Aga me oleks kindlasti ka rõõmsad siis, kui oleks tüdruk. Peaasi, et laps. Ja peaasi, et terve.
Ma ei ole neid müüte kokku lugenud, mida siis on ümberringi pakutud, aga kõige levinud ilmselt pidi olema kõhu kuju - teadjamad vaatavad, et kui on selline konkreetsem ja etteulatuv, on poiss. Ja kui rohkem "laiali valgunud" (väga kaunis teave rasedale, kes end niigi kehvalt võib tunda, öelda). Teised vaatavad, et selja tagant ei saa aru, et oled rase - poiss. Ning veel üks väga ilus asi, mida naisele öelda - sa saad poisi, sest poiss ei võta ema ilus ära. Tänud! Aga kui ma saan tüdruku, siis olen koletis või? Nagu me teame, siis raseda hormoonid nagunii on sassis, emotsioonid laes ja mõtted laiali. On siis vaja seda lisapinget, et mõtled - ma olen veel kole ka? Veel on väga "oluline" ja "hea" tujutõstmise moodus kohe välja öelda, et kui on poiss, sünnib partnerlusest, ja kui tüdruk, siis armastusest. Õudselt hea tunne, mõni nõrgem võib selle peale lausa neuroosi sattuda ja mõelda, et kas tema ja ta mees ei armastagi üksteist siis või vastupidi, nad ei saa hakkama, sest armastust ju on... aga koostöö? Draama.
Ahjaa - söömise järgi saab ka kohe teada, kas ootad poissi või tüdrukut: sööd magusat rohkem, on tüdruk, soolast - poiss. Ma pean mainima, et ma olen söönud küll komme, küll soolakala, ja seda vaheldumisi tujudega, kuigi enamasti ma magusat ei söö. Palju õnne - kesksooline siis peaks ju tulema. Või sootu? Sooneutraalne?
Ning muidugi kohe alguses, kui teaduslikult lapsel sootunnused veel arenenud ei ole (alguses on kõik tüdrukud eks), saab öelda selle järgi, et kui on süda paha, siis tüdruk, ja kui ei, siis poiss. No minul tõesti süda paha ei olnud, aga mu töökaaslasel küll - ja ka temal sünnib poiss.
Nii et nagu mõte veel niigi kinni poleks, on kõigil kogu aeg sinu rasedusega ja hiljem su lapsega asja. Nagu ma nüüd aru saan, siis pean ma sellega kiiresti leppima hakkama ning kasvatama väga, väga paksu naha. Kui ma just ei taha igaühele nähvata.
Küll aga saan ma aru, et minu üsna tagasihoidlik huvi ja uudishimu on olnud ainult hea - olen saanud nii mõneltki inimeselt tagasiside, et ongi hea, et liiga palju ei uuri. Ja mina olen vahel end tundnud lausa ignorantsena. Täna ma oskan öelda, et kui ikka inimene ise oma rasedusest ei soovi rääkida, siis pole see ka teiste asi. Ja ma mõistan totaalselt nüüd, mida nad selle all mõtlesid - ka mina ei taha kõikidega oma isiklikku seisundit jagada.
See pole teiste asi, mida ma söön, tunnen või ootan - kahjuks aga ei saa teatud protsent inimestest ikka aru sellest. Näiteid võiksin siia hulgi tuua, ent kuna ma olen täna heas tujus, siis ma jätan need vahele. Pole vaja seda halba tunnet tagasi kutsuda ning pealegi on teada - kõik, mis sa teed, teed endale. Ja need inimesed, kes tingimata ka midagi halba ei taha, lihtsalt ei ole nii empaatiavõimelised, et aru saada - hinnangud, ükskõik kas head või halvad või misiganes, on alati kohatud.
Kui tahad - ütle midagi ilusat. Et sa näed välja terve, särad või õnnelik. Midagi sisemist.
Pole vaja kaagutada, et oled paks, kosud või hoopis sale. Kõik need välimuslikud asjad tekitavad murekortsu kulmu vahele ning iseennast näed ju nagunii läbi kõverpeegli, kui kabariidid järjest suuremaks lähevad, tempo aeglasemaks muutub ja enam pea et hingata ei saa... muutud väetimaks ja kohmakamaks. Kindlasti ei ole siis hea kuulda stating the obvious või, veel hullem, kuulda, mis horroride veel ees ootavad!
Aga nagu ütles eile üks kaas-rase: kõik rasedusega seotu on mööduv nähtus, mis möödub koos rasedusega.
Ma elan selle rõõmsa teadmisega ja naudin enda rasedust nii palju, kui vähegi saan!
Aga me oleks kindlasti ka rõõmsad siis, kui oleks tüdruk. Peaasi, et laps. Ja peaasi, et terve.
Ma ei ole neid müüte kokku lugenud, mida siis on ümberringi pakutud, aga kõige levinud ilmselt pidi olema kõhu kuju - teadjamad vaatavad, et kui on selline konkreetsem ja etteulatuv, on poiss. Ja kui rohkem "laiali valgunud" (väga kaunis teave rasedale, kes end niigi kehvalt võib tunda, öelda). Teised vaatavad, et selja tagant ei saa aru, et oled rase - poiss. Ning veel üks väga ilus asi, mida naisele öelda - sa saad poisi, sest poiss ei võta ema ilus ära. Tänud! Aga kui ma saan tüdruku, siis olen koletis või? Nagu me teame, siis raseda hormoonid nagunii on sassis, emotsioonid laes ja mõtted laiali. On siis vaja seda lisapinget, et mõtled - ma olen veel kole ka? Veel on väga "oluline" ja "hea" tujutõstmise moodus kohe välja öelda, et kui on poiss, sünnib partnerlusest, ja kui tüdruk, siis armastusest. Õudselt hea tunne, mõni nõrgem võib selle peale lausa neuroosi sattuda ja mõelda, et kas tema ja ta mees ei armastagi üksteist siis või vastupidi, nad ei saa hakkama, sest armastust ju on... aga koostöö? Draama.
Ahjaa - söömise järgi saab ka kohe teada, kas ootad poissi või tüdrukut: sööd magusat rohkem, on tüdruk, soolast - poiss. Ma pean mainima, et ma olen söönud küll komme, küll soolakala, ja seda vaheldumisi tujudega, kuigi enamasti ma magusat ei söö. Palju õnne - kesksooline siis peaks ju tulema. Või sootu? Sooneutraalne?
Ning muidugi kohe alguses, kui teaduslikult lapsel sootunnused veel arenenud ei ole (alguses on kõik tüdrukud eks), saab öelda selle järgi, et kui on süda paha, siis tüdruk, ja kui ei, siis poiss. No minul tõesti süda paha ei olnud, aga mu töökaaslasel küll - ja ka temal sünnib poiss.
Nii et nagu mõte veel niigi kinni poleks, on kõigil kogu aeg sinu rasedusega ja hiljem su lapsega asja. Nagu ma nüüd aru saan, siis pean ma sellega kiiresti leppima hakkama ning kasvatama väga, väga paksu naha. Kui ma just ei taha igaühele nähvata.
Küll aga saan ma aru, et minu üsna tagasihoidlik huvi ja uudishimu on olnud ainult hea - olen saanud nii mõneltki inimeselt tagasiside, et ongi hea, et liiga palju ei uuri. Ja mina olen vahel end tundnud lausa ignorantsena. Täna ma oskan öelda, et kui ikka inimene ise oma rasedusest ei soovi rääkida, siis pole see ka teiste asi. Ja ma mõistan totaalselt nüüd, mida nad selle all mõtlesid - ka mina ei taha kõikidega oma isiklikku seisundit jagada.
See pole teiste asi, mida ma söön, tunnen või ootan - kahjuks aga ei saa teatud protsent inimestest ikka aru sellest. Näiteid võiksin siia hulgi tuua, ent kuna ma olen täna heas tujus, siis ma jätan need vahele. Pole vaja seda halba tunnet tagasi kutsuda ning pealegi on teada - kõik, mis sa teed, teed endale. Ja need inimesed, kes tingimata ka midagi halba ei taha, lihtsalt ei ole nii empaatiavõimelised, et aru saada - hinnangud, ükskõik kas head või halvad või misiganes, on alati kohatud.
Kui tahad - ütle midagi ilusat. Et sa näed välja terve, särad või õnnelik. Midagi sisemist.
Pole vaja kaagutada, et oled paks, kosud või hoopis sale. Kõik need välimuslikud asjad tekitavad murekortsu kulmu vahele ning iseennast näed ju nagunii läbi kõverpeegli, kui kabariidid järjest suuremaks lähevad, tempo aeglasemaks muutub ja enam pea et hingata ei saa... muutud väetimaks ja kohmakamaks. Kindlasti ei ole siis hea kuulda stating the obvious või, veel hullem, kuulda, mis horroride veel ees ootavad!
Aga nagu ütles eile üks kaas-rase: kõik rasedusega seotu on mööduv nähtus, mis möödub koos rasedusega.
Ma elan selle rõõmsa teadmisega ja naudin enda rasedust nii palju, kui vähegi saan!
No comments:
Post a Comment