Ei oleks kunagi arvanud, et lapse saamine on selline rõõm ja õnn mitte ainult asjaosalistele (naiivselt pean ma asjaosalisteks loomulikult eostajaid ehk ema ja isa, ehk ka õde-venda), vaid ka sõpradele, suguvõsale ja kogu maailmale.
Ma proovin selle mõttega harjuda ning tegelikult ju saan aru - inimese sünd ongi üks suur õnn ja rõõm!
Niisiis olen saanud pisarates õnnesoove ja külmavärinates rõõmukiljatusi nagu ka sõnatuid kallistusi, mis ütlevadki enam, kui valju kõne.
Hoolitsevaid soovitusi nii söömise kui ka muidu tervise kohta tuleb aknast ja uksest: mõni meenutab, kuidas säilitusaineid või margariin ikka ei sobi, teine ei saa aru, et lehttaigna-pirgandipirukas ei ole mitte "lahja köögiviljaroog", vaid ikkagi puhas suhkur ehk süsivesikud. Ja nendest peaksin ma just eemale hoidma. Kõndimise, hingamise ja istumise kohta olen saanud (häirivaid) kommentaare: ära kanna kontsa, hoia kinni käsipuust ja kas see on ikka OK, et sa niiviisi külili oled? Kas lapse kael ei ole imelikult? Ma ei ole kolmandaski trimestris veel, tegemist on banaanipikkuse kodanikuga, kes kaalub mõnisada grammi, ja kelle turvalisim keskkond ongi keras kõhus olla. Mis kaelalülist me räägime? Need on muidugi peamiselt kas a) sünnitanud tarkurid või b) sugulased või c) a+b (kõige suurem protsent).
Nii et jah, kogu inimkonnal on sinu rasedusega asja.
Kõige loomulikumalt tunnevad end raseda seltskonnas lapsed, kes alati hea meelega katsuvad ja kuulavad kõhtu, uurivad, kui suur on beebi ja küsivad lihtsaid ja loogilisi küsimusi (mitte neid, et mis ülikooli ta siis läheb - ?).
Sõbrad on ka toredad - igaüks omamoodi. Kes on juba toonud armsa kingituse, kes on olnud sõnadega toeks või (erinevalt pealetükkivatest ämmalistest) andnud head nõu, mis puudutab planeerimist, kojujäämist, ostuliste või isegi sünnitust (teemad, millest ühelegi ma veel õieti mõelda pole jõudnud). Mõni on juba saatnud oma lapsest üle jäänud varusid, et ma saaksin pusle kokku panna, mida veel on vaja. Ning mõni teeb kodus üle jäänud mähkimislauast ja vannist pilti, koos mõõtudega - et äkki läheb vaja?
Igatahes on rõõm näha, et inimesed, kes on mind toetanud sel ajal, kui ma veel väga palju vaeva nägin (kuid seda vaeva ma enam siin ei jõua üle elada), ootavad nüüd ka neid häid uudiseid ja tahavad ka headel aegadel kõigest osa saada.
See on mulle tohutult oluline tunne - kogeda, et ma ei koorma kedagi oma teemadega, olgu need head või halvad.
Ma lihtsalt ei oleks iial osanud arvata, et see kõik ka teiste jaoks nii tähtis on!
Nii et jah, ma harjun mõttega, et lausa võõrad inimesed rõõmustavad minu esmalt kaugustest lähenevat kõhtu nähes, rääkimata omadest.
Ma proovin selle mõttega harjuda ning tegelikult ju saan aru - inimese sünd ongi üks suur õnn ja rõõm!
Niisiis olen saanud pisarates õnnesoove ja külmavärinates rõõmukiljatusi nagu ka sõnatuid kallistusi, mis ütlevadki enam, kui valju kõne.
Hoolitsevaid soovitusi nii söömise kui ka muidu tervise kohta tuleb aknast ja uksest: mõni meenutab, kuidas säilitusaineid või margariin ikka ei sobi, teine ei saa aru, et lehttaigna-pirgandipirukas ei ole mitte "lahja köögiviljaroog", vaid ikkagi puhas suhkur ehk süsivesikud. Ja nendest peaksin ma just eemale hoidma. Kõndimise, hingamise ja istumise kohta olen saanud (häirivaid) kommentaare: ära kanna kontsa, hoia kinni käsipuust ja kas see on ikka OK, et sa niiviisi külili oled? Kas lapse kael ei ole imelikult? Ma ei ole kolmandaski trimestris veel, tegemist on banaanipikkuse kodanikuga, kes kaalub mõnisada grammi, ja kelle turvalisim keskkond ongi keras kõhus olla. Mis kaelalülist me räägime? Need on muidugi peamiselt kas a) sünnitanud tarkurid või b) sugulased või c) a+b (kõige suurem protsent).
Nii et jah, kogu inimkonnal on sinu rasedusega asja.
Kõige loomulikumalt tunnevad end raseda seltskonnas lapsed, kes alati hea meelega katsuvad ja kuulavad kõhtu, uurivad, kui suur on beebi ja küsivad lihtsaid ja loogilisi küsimusi (mitte neid, et mis ülikooli ta siis läheb - ?).
Sõbrad on ka toredad - igaüks omamoodi. Kes on juba toonud armsa kingituse, kes on olnud sõnadega toeks või (erinevalt pealetükkivatest ämmalistest) andnud head nõu, mis puudutab planeerimist, kojujäämist, ostuliste või isegi sünnitust (teemad, millest ühelegi ma veel õieti mõelda pole jõudnud). Mõni on juba saatnud oma lapsest üle jäänud varusid, et ma saaksin pusle kokku panna, mida veel on vaja. Ning mõni teeb kodus üle jäänud mähkimislauast ja vannist pilti, koos mõõtudega - et äkki läheb vaja?
Igatahes on rõõm näha, et inimesed, kes on mind toetanud sel ajal, kui ma veel väga palju vaeva nägin (kuid seda vaeva ma enam siin ei jõua üle elada), ootavad nüüd ka neid häid uudiseid ja tahavad ka headel aegadel kõigest osa saada.
See on mulle tohutult oluline tunne - kogeda, et ma ei koorma kedagi oma teemadega, olgu need head või halvad.
Ma lihtsalt ei oleks iial osanud arvata, et see kõik ka teiste jaoks nii tähtis on!
Nii et jah, ma harjun mõttega, et lausa võõrad inimesed rõõmustavad minu esmalt kaugustest lähenevat kõhtu nähes, rääkimata omadest.
No comments:
Post a Comment