Kui ma teada sain, et last ootan, oli pea pulki täis. Esialgu muidugi sellepärast, et ma ei saanud aru, mis toimub, siis juba muretsesin enne kõiki neid tähtsaid uuringuid, ning alles siis jõudsin teadmiseni, et üsna pea ei lähe mul ju riided selga?
See on asi, mis muidugi ei ole probleem - viimaste aastate jooksul olen siin +-10 kg raames kogu aeg paisunud või kõhnemaks muutunud, nii et riideid on mul tõesti S-ist XL-ini ja 36st 44-ni. Kuna kaalu kõikumine on olnud tõeline probleem tänu erinevatele asjaoludele, siis olen ma palju investeerinud vanast heast trikookangast rõivastesse ning hõlmik- ja muudesse lahendustesse, mis ka kõige ümarama kõhu enda sisse ära suudavad peita.
Muidugi märkasin ma üks hetk, et kõhtu enam sisse ei saa tõmmata, kuid samas ei olnud veel ka "päris rase" figuur. Ja lepime kokku, et rase üldsegi pole hea ja ilus sõna. Beebi- või lapseootel või lihtsalt ootel on palju ilusam. Kuid rase on jällegi hea ja lühike, seega praktiline ja efektiivne väljend.
Peatselt emaks saava inimesena ma loomulikult poes ei oota järsku pöördumist, et "rasedate osakond" või "mammade riided" on seal pool. Aga nii omavahel, ma kannatan selle ilusti ära.
Ning ma olen alati nii arvanud. Lõpuks on mul hea meel öelda, et see, kas oled olnud rase või mitte, ei määra ikkagi seda, millised on sinu tunded ja mõtted teatud teemade suhtes.
See, kuidas ma hakkan tundma selles osas, kuidas kutsuda last - kas üleliia nännutades või siis üdsõnaga "titt", mis minu arvates on eriti õudne, kuigi täiesti legaalne ja kasutuses olev eestikeelne sõna (erinevalt pruunlasest on sellel ikkagi OK maik küljes), kõige hullemas kombinatsioonis näiteks "titt lõugab" - kuidas saab nii koledasti öelda? -, või siis hoopis beebi, lapsuke, laps, poiss, purakas jne hüüdnimed, mida lapsevanemad ikka leiavad.
Igatahes, tagasi siis seekord mitte tite- vaid raseda riiete juurde.
Ükspäev möllasin ma oma kapis korralikku inventuuri teha ja hindasin üsna kainelt, et milline kleit veel kannataks selga panna ja milline oleks juba liiast. Samuti sain ma eksrasedate käest (see on üsna vahva sõna mu meelest, nagu huumor või nii) hunniku riideid. Mis, tuleb tõdeda, olid omakorda kas lühikesed / pikad, suured / väiksed või siis hoopis kantud ja topilised. Ja mina olen ju harjunud alati olema peaaegu et uute riietega - on tavaline, et ma leian enda kapist uusi veel kandmata rõivaid.
Aga sellest saan küll aru, et rasedus on ikkagi mööduv nähtus ning ei ole mõtet investeerida üleliia paljudesse või siis väga kallitesse kehakatetesse. Ikkagi üheksa kuud, ja see on ehk ka põhjus, miks rasedate riideid nii palju ringi ei liigu - need kantaksegi "ära".
Muidugi mu töökoht nõuab teatud riietumise taset, seetõttu tegin väljamineku ja soetasin mõned spets-riided nagu kontorikleidid, eripüksid ja isegi mantli, sest kõik külmemad kuud peab ju ka kuidagi üle elada. Siinkohal aga tundsin kerget kadedust küll näiteks nende tuttavate arstide suhtes, kes võisid vabalt oma dressides ja retuusides liikuda, sest tööl oli ju vaja vaid 1 valget kitlit, mis ümber kõhu mahuks. Jah - päris nii lihtsaks mul asja ei õnnestunud teha :)
Seega, ma mõtlesin - ma viin meie kontoris rasedusriietumise uuele tasemele, olles kuni viimase hetkeni stiilne, hoolitsetud ja võimalusel isegi kontskingades.
Jah, on olnud päevi, kus ma pole end üldse hästi tundnud, ja unisusest tingituna paar korda ka ilma meigita tööle jõudnud (lihtsalt unustasin ripsmetushi peale panna), kuid enamasti ma ikkagi olen üsna OK välja näinud (kontrollin seda aegajalt peegliselfit tehes).
Aga, ma tunnistan ka, et mida aeg edasi (ja see teine pool on ju raskemgi veel), seda mugavam on jalg lükata tennisesse, mitte aga üritada lukuga saapaid või kontsakingi jalga panna. On mugav ja on turvaline, ja veel ei ole nii külm ka, et ma peaks mõtlema nt täitsa kalossidele või UGGSidele.
Alguses, mäletan, et nipid olid juhtida tähelepanu oma kasvavalt kõhult eemale (siis, kui ma veel ei tahtnud, et kõik teaks) ikka värviliste ja kontrastsete pluuside, sallide ning suurte kõrvarõngaste, uute prillide või kõrgete soengutega.
Tänaseks on jäänud sügise tõttu alles sallid, kuid värvilistest asjadest ei mahu enam midagi selga. Nüüd on kõik hall, valge või must ja mõned üksikud punased ja sinised sekka. Soeng ka peale suvest räsitud juuste lõikamist lühike ja funktsionaalne ning nagu ma aru saan, peale sünnitust on normaalne juuksed kooraks veel lühikeseks lõigata. Mitte mugavuse ainult, vaid ka selle tõttu, et juuksed siis otsustavad välja langeda. No vaatame, ma alles jõuan sinna.
Nii et minu second hand rasedate riiete hulgas on igaks juhuks suur hulk mingeid kasutatud tuunikaid, paar paari pükse (kuid ma pole suur pükste kandja nagunii), umbes 3 seelikut ja 5 kleiti, mantel, ja siis mõned topid, mis ei olegi spetsiaalsed, vaid lihtsalt pikema lõikega.
Üks soovitusi oli veel oma mehe garderoobi sukelduda, kuid seda ma siiski pole teinud. Ma ei tea, mismoodi, aga mulle tundub, et kui lõpuks see arbuusisuurune kõht "valmis" saab, on ta igatahes M-suurustest meesteriietest laiema ümbermõõduga ning siis ma pean vist lihtsalt tekiga ringi käima.
Mul on üks eelis - mul pole aeda, ma ei pea ka laudas käima ning elan kesklinnas ja sõidan autoga. Seega, end sisse mässin vaid selleks ajaks, kui ma õues jalutamas käin, ja siis on ju ükskõik, kuidas ma välja näen. Sest kui on vaja minna kinno, kohvikusse või viisakasse kohta, lähen ma ikka autoga ukse ette, nii et vähe õhemad riided või lahtised hõlmad on täiesti OK.
Ja kui ma enam rooli ei mahu (lisaks suurele kõhule võib süüdlasteks siinkohal nimetada mu lühikesi jalgu), siis hakkan taksoga sõitma. Ka siis on OK ükskõik kuidas riides olla või siis kinninööpimata mantliga olla.
Seniks, kuni ma kodus olen ja tööle ei lähe (iial ei tea, kui kaua see võib olla), pakkisin ma enda ilusad kontorikleidid, viigipüksid ja pintsakud ajutisse laagrisse pööningul. Ülejäänud riideid nagu dressid, retuusid ja venivad pluusid ootavad siis mõne kuu pärast saabuvad post-partum aega, kui ma jällekord oma uue kehaga pean harjuma.
Tänaseks olen aru saanud, et see, mida ütles keegi kuulsatest näitlejatest oma keha kohta raseduse ajal ja peale sünnitust, on täitsa tõsi: mu keha on imeline, ta suudab teha imelisi asju, kohaneda mitu korda ümber, ja seda kõike tohutult suure asja nimel - uue elu nimel.
Ja ma olen tänulik, et mul on see võimalus kõike seda kogeda. Ma loodan, et see meeleseisund ei muutu. Eks paistab.
Elagu suurenenud rinnad, kõht, tagumik, venitusarmid, pigmenidlaigud, paisunud nina ja laienenud labajalad! Tähistame, me teeme seda hea asja nimel :)
See on asi, mis muidugi ei ole probleem - viimaste aastate jooksul olen siin +-10 kg raames kogu aeg paisunud või kõhnemaks muutunud, nii et riideid on mul tõesti S-ist XL-ini ja 36st 44-ni. Kuna kaalu kõikumine on olnud tõeline probleem tänu erinevatele asjaoludele, siis olen ma palju investeerinud vanast heast trikookangast rõivastesse ning hõlmik- ja muudesse lahendustesse, mis ka kõige ümarama kõhu enda sisse ära suudavad peita.
Muidugi märkasin ma üks hetk, et kõhtu enam sisse ei saa tõmmata, kuid samas ei olnud veel ka "päris rase" figuur. Ja lepime kokku, et rase üldsegi pole hea ja ilus sõna. Beebi- või lapseootel või lihtsalt ootel on palju ilusam. Kuid rase on jällegi hea ja lühike, seega praktiline ja efektiivne väljend.
Peatselt emaks saava inimesena ma loomulikult poes ei oota järsku pöördumist, et "rasedate osakond" või "mammade riided" on seal pool. Aga nii omavahel, ma kannatan selle ilusti ära.
Ning ma olen alati nii arvanud. Lõpuks on mul hea meel öelda, et see, kas oled olnud rase või mitte, ei määra ikkagi seda, millised on sinu tunded ja mõtted teatud teemade suhtes.
See, kuidas ma hakkan tundma selles osas, kuidas kutsuda last - kas üleliia nännutades või siis üdsõnaga "titt", mis minu arvates on eriti õudne, kuigi täiesti legaalne ja kasutuses olev eestikeelne sõna (erinevalt pruunlasest on sellel ikkagi OK maik küljes), kõige hullemas kombinatsioonis näiteks "titt lõugab" - kuidas saab nii koledasti öelda? -, või siis hoopis beebi, lapsuke, laps, poiss, purakas jne hüüdnimed, mida lapsevanemad ikka leiavad.
Igatahes, tagasi siis seekord mitte tite- vaid raseda riiete juurde.
Ükspäev möllasin ma oma kapis korralikku inventuuri teha ja hindasin üsna kainelt, et milline kleit veel kannataks selga panna ja milline oleks juba liiast. Samuti sain ma eksrasedate käest (see on üsna vahva sõna mu meelest, nagu huumor või nii) hunniku riideid. Mis, tuleb tõdeda, olid omakorda kas lühikesed / pikad, suured / väiksed või siis hoopis kantud ja topilised. Ja mina olen ju harjunud alati olema peaaegu et uute riietega - on tavaline, et ma leian enda kapist uusi veel kandmata rõivaid.
Aga sellest saan küll aru, et rasedus on ikkagi mööduv nähtus ning ei ole mõtet investeerida üleliia paljudesse või siis väga kallitesse kehakatetesse. Ikkagi üheksa kuud, ja see on ehk ka põhjus, miks rasedate riideid nii palju ringi ei liigu - need kantaksegi "ära".
Muidugi mu töökoht nõuab teatud riietumise taset, seetõttu tegin väljamineku ja soetasin mõned spets-riided nagu kontorikleidid, eripüksid ja isegi mantli, sest kõik külmemad kuud peab ju ka kuidagi üle elada. Siinkohal aga tundsin kerget kadedust küll näiteks nende tuttavate arstide suhtes, kes võisid vabalt oma dressides ja retuusides liikuda, sest tööl oli ju vaja vaid 1 valget kitlit, mis ümber kõhu mahuks. Jah - päris nii lihtsaks mul asja ei õnnestunud teha :)
Seega, ma mõtlesin - ma viin meie kontoris rasedusriietumise uuele tasemele, olles kuni viimase hetkeni stiilne, hoolitsetud ja võimalusel isegi kontskingades.
Jah, on olnud päevi, kus ma pole end üldse hästi tundnud, ja unisusest tingituna paar korda ka ilma meigita tööle jõudnud (lihtsalt unustasin ripsmetushi peale panna), kuid enamasti ma ikkagi olen üsna OK välja näinud (kontrollin seda aegajalt peegliselfit tehes).
Aga, ma tunnistan ka, et mida aeg edasi (ja see teine pool on ju raskemgi veel), seda mugavam on jalg lükata tennisesse, mitte aga üritada lukuga saapaid või kontsakingi jalga panna. On mugav ja on turvaline, ja veel ei ole nii külm ka, et ma peaks mõtlema nt täitsa kalossidele või UGGSidele.
Alguses, mäletan, et nipid olid juhtida tähelepanu oma kasvavalt kõhult eemale (siis, kui ma veel ei tahtnud, et kõik teaks) ikka värviliste ja kontrastsete pluuside, sallide ning suurte kõrvarõngaste, uute prillide või kõrgete soengutega.
Tänaseks on jäänud sügise tõttu alles sallid, kuid värvilistest asjadest ei mahu enam midagi selga. Nüüd on kõik hall, valge või must ja mõned üksikud punased ja sinised sekka. Soeng ka peale suvest räsitud juuste lõikamist lühike ja funktsionaalne ning nagu ma aru saan, peale sünnitust on normaalne juuksed kooraks veel lühikeseks lõigata. Mitte mugavuse ainult, vaid ka selle tõttu, et juuksed siis otsustavad välja langeda. No vaatame, ma alles jõuan sinna.
Nii et minu second hand rasedate riiete hulgas on igaks juhuks suur hulk mingeid kasutatud tuunikaid, paar paari pükse (kuid ma pole suur pükste kandja nagunii), umbes 3 seelikut ja 5 kleiti, mantel, ja siis mõned topid, mis ei olegi spetsiaalsed, vaid lihtsalt pikema lõikega.
Üks soovitusi oli veel oma mehe garderoobi sukelduda, kuid seda ma siiski pole teinud. Ma ei tea, mismoodi, aga mulle tundub, et kui lõpuks see arbuusisuurune kõht "valmis" saab, on ta igatahes M-suurustest meesteriietest laiema ümbermõõduga ning siis ma pean vist lihtsalt tekiga ringi käima.
Mul on üks eelis - mul pole aeda, ma ei pea ka laudas käima ning elan kesklinnas ja sõidan autoga. Seega, end sisse mässin vaid selleks ajaks, kui ma õues jalutamas käin, ja siis on ju ükskõik, kuidas ma välja näen. Sest kui on vaja minna kinno, kohvikusse või viisakasse kohta, lähen ma ikka autoga ukse ette, nii et vähe õhemad riided või lahtised hõlmad on täiesti OK.
Ja kui ma enam rooli ei mahu (lisaks suurele kõhule võib süüdlasteks siinkohal nimetada mu lühikesi jalgu), siis hakkan taksoga sõitma. Ka siis on OK ükskõik kuidas riides olla või siis kinninööpimata mantliga olla.
Seniks, kuni ma kodus olen ja tööle ei lähe (iial ei tea, kui kaua see võib olla), pakkisin ma enda ilusad kontorikleidid, viigipüksid ja pintsakud ajutisse laagrisse pööningul. Ülejäänud riideid nagu dressid, retuusid ja venivad pluusid ootavad siis mõne kuu pärast saabuvad post-partum aega, kui ma jällekord oma uue kehaga pean harjuma.
Tänaseks olen aru saanud, et see, mida ütles keegi kuulsatest näitlejatest oma keha kohta raseduse ajal ja peale sünnitust, on täitsa tõsi: mu keha on imeline, ta suudab teha imelisi asju, kohaneda mitu korda ümber, ja seda kõike tohutult suure asja nimel - uue elu nimel.
Ja ma olen tänulik, et mul on see võimalus kõike seda kogeda. Ma loodan, et see meeleseisund ei muutu. Eks paistab.
Elagu suurenenud rinnad, kõht, tagumik, venitusarmid, pigmenidlaigud, paisunud nina ja laienenud labajalad! Tähistame, me teeme seda hea asja nimel :)
No comments:
Post a Comment