Just sellise mõtteteraga puutusin ma hiljuti kokku ja see pani mind niiväga mõtlema, et tõsi! Keegi jagas seda infot kuskil laste sünnipäeval, kus kokku olid saanud erinevas vanuses lapsed 3 kuu vanusest kuni 17-aastaseni. Aga peamiselt need sellised 3-5 vanuses, kes on juba piisavalt suured, et omaette ka mängida, aga samas ikkagi vajavad veel juhendamist ja tähelepanu.
Meie, suured, muidugi vaatasime ja imestasime, kuidas ikka nii on, et juba ainuüksi meie endi lähisuguvõsas on juba 8 last ning kindlasti veel paar tükki tulemas mõne noore tegelase poolt. Sest noh, mina olen ilmselgelt juba liiga vana, et siin trobikonda juurde toota.
Aga jutt, kuidas lapsed saadetakse meile siia ilma meid kasvatama ka õpetama, ei ole ju iseenesest üldse midagi uut. Lihtsalt nüüd ma hakkan aru saama, et korrelatsioon "normaalne vanem, normaalne laps" (ja normaalne siinjuures on mõistagi interpreteeritav ja subjektiivne mõiste) on tõesti arusaadav - täiesti loogiline ju, et mida suurem frukt sa oled, seda rohkem vormimist sa vajad? Ja kui sinu enda vanemad päris "lõpule" seda tööd ei jõudnud viia, siis noh, oota - küll see laps tuleb ja tuule alla teeb.
Kuna mina olen üks paras tegelane ja kindlasti mitte kergemate iseloomudega inimene, siis ma muidugi mõtlen, et hell no, ei jõua vist end ette valmistadagi, mis tornaado mind ees ootab. Samas olen ma aastaid kogenud oma mehega seda, et ju on ka meid saadetud teineteisele arendamiseks ja äkki meil ei olnud veel oma arengud lõpuni tehtud ning alles seetõttu saame me alles nüüd, palju küpsemana ja maharahunenuna, lapsevanemateks saada? Kunagi ei tea ja tagantjärele tarkus jne jne jne... ma ikka imestan kui palju "heurekaid" ma viimasel ajal jälle enda jaoks avastan.
Seal lastesünnipäeval oli veel üks tore püant - ja kuigi ma olen maininud, et sünnitusele ma veel üleliia ei mõtle, siis seal ütles keegi armas inimene nii - mõtle, et see on ainult ühekordne tegevus. Ja siis on see läbi. Ma siis enda jaoks paningi selle üritusturunduse formaati (mis on sageli väga tänamatu): valmistad ette ilgelt pikka aega, suurte eelarvete ja suurte kannatustega, pisarate, vere ja higiga, kuid siis on see sündmus käes ning ühtlasi kestab vaid fragmendi kogu sellest eelnenud planeerimisest. Ja siinkohal pole oluline, kas see on 2-tunnine või 24-tunnine - kokkuvõttes on ta ikka lühike. Selle hea mõttega ma edasi lähen ja kogun neid veelgi. Ette muretseda pole mõtet!
Samas on vist normaalne hoopis teistele asjadele mõelda, kui tööle, mis üsna pea ära lõpeb.
Mõned nädalad veel ning ma annan ära ligipääsud, kaardid, arvutid ja muu, mis mind legaalselt praegu tööandjaga seob, ning astun vastu dekreedile.
Tere tulemast, mõtestatud pesapunumine ja lasteriiete shoppamine!
Meie, suured, muidugi vaatasime ja imestasime, kuidas ikka nii on, et juba ainuüksi meie endi lähisuguvõsas on juba 8 last ning kindlasti veel paar tükki tulemas mõne noore tegelase poolt. Sest noh, mina olen ilmselgelt juba liiga vana, et siin trobikonda juurde toota.
Aga jutt, kuidas lapsed saadetakse meile siia ilma meid kasvatama ka õpetama, ei ole ju iseenesest üldse midagi uut. Lihtsalt nüüd ma hakkan aru saama, et korrelatsioon "normaalne vanem, normaalne laps" (ja normaalne siinjuures on mõistagi interpreteeritav ja subjektiivne mõiste) on tõesti arusaadav - täiesti loogiline ju, et mida suurem frukt sa oled, seda rohkem vormimist sa vajad? Ja kui sinu enda vanemad päris "lõpule" seda tööd ei jõudnud viia, siis noh, oota - küll see laps tuleb ja tuule alla teeb.
Kuna mina olen üks paras tegelane ja kindlasti mitte kergemate iseloomudega inimene, siis ma muidugi mõtlen, et hell no, ei jõua vist end ette valmistadagi, mis tornaado mind ees ootab. Samas olen ma aastaid kogenud oma mehega seda, et ju on ka meid saadetud teineteisele arendamiseks ja äkki meil ei olnud veel oma arengud lõpuni tehtud ning alles seetõttu saame me alles nüüd, palju küpsemana ja maharahunenuna, lapsevanemateks saada? Kunagi ei tea ja tagantjärele tarkus jne jne jne... ma ikka imestan kui palju "heurekaid" ma viimasel ajal jälle enda jaoks avastan.
Seal lastesünnipäeval oli veel üks tore püant - ja kuigi ma olen maininud, et sünnitusele ma veel üleliia ei mõtle, siis seal ütles keegi armas inimene nii - mõtle, et see on ainult ühekordne tegevus. Ja siis on see läbi. Ma siis enda jaoks paningi selle üritusturunduse formaati (mis on sageli väga tänamatu): valmistad ette ilgelt pikka aega, suurte eelarvete ja suurte kannatustega, pisarate, vere ja higiga, kuid siis on see sündmus käes ning ühtlasi kestab vaid fragmendi kogu sellest eelnenud planeerimisest. Ja siinkohal pole oluline, kas see on 2-tunnine või 24-tunnine - kokkuvõttes on ta ikka lühike. Selle hea mõttega ma edasi lähen ja kogun neid veelgi. Ette muretseda pole mõtet!
Samas on vist normaalne hoopis teistele asjadele mõelda, kui tööle, mis üsna pea ära lõpeb.
Mõned nädalad veel ning ma annan ära ligipääsud, kaardid, arvutid ja muu, mis mind legaalselt praegu tööandjaga seob, ning astun vastu dekreedile.
Tere tulemast, mõtestatud pesapunumine ja lasteriiete shoppamine!
No comments:
Post a Comment