Üksikvanema elu

...pole kerge! Vähemalt mitte siis, kui ei ela ema või kellegi läheduses. Mul oli nüüd võimalus olla nädal aega üksinda, sest mees oli komandeeringus. Ja lisaks veel mõned päevad, suht ootamatult. Võibolla kui oled selleks valmis, siis on veidi kergem. Ja võibolla ajutiselt jälle kergem, sest tead - kohe-kohe saab see läbi. Igatahes müts maha üksikvanemate ees - neil peab olema laitmatu network, et saaks kõik ära tehtud! Tänapäeval on e-poed küll, see on tõsi. Ja ilmselt on vaja rohkem kuulata lapse nuttu, sest pole käsi ja jalgu nii palju, kui vaja. Aga karastatud on nii laps kui ema. Ja seda muidugi läheb elus vaja! Seda enam hoiavad ilmselt laps ja ema üksteist.
Aga praktilisest poolest - üksi olemine on raske minu jaoks just selles osas, et kui ma igapäevaelus saan ju hakkama ja noh, isiklik hügieen ongi ülehinnatud, siis emotsionaalselt tahaks suure inimesega ka rääkida. Ja mitte alati koormata neid inimesi, kes teemast kaugel on ja mhmh vastavad. Kuigi ka kuulamine on kuldaväärt. Aga see ühine kogemus. Ja pealegi, oma mees ju võiks kaasa rääkida lapse teemadel, eks? Aga kui teda pole, siis... jah. Sõbrannad on muidugi vahvad, eriti kui nad kuulavad ja hoolivad. Mul on siin kõrval päris hea tugigrupp tegelt - mehe õde, siis üks 2 lapse ema, teine 2 lapse ema ja kolmas 2 lapse ema, kellelt kõige rohkem olen abi saanud. Lisaks sõbrannad, lastega ja lasteta. Ja ema on mul lausa kodus abiks käinud ja loodetavasti andestab mulle, et ma selline närvihaige olen.
Ahjaa. Igapäevast suhtlusvajadust saab muidugi rakendada beebigrupis, kus saab puhast huumorit :D