...alguses ju kirjutasin (ja erablogis veel värvikamalt), kui palju survet avaldatakse naistele seoses laste saamisega (või mittesaamisega, täpsemalt). Täna sattusin ühe blogi peale, kus oli väga ilus sõnavõtt sel teemal. Palju ilusam kui minu teravused.
Aga ma avaldan siiski oma kommentaari, mis ma sinna kirjutasin :)
Blogi on see: http://vistadelmarista.blogspot.com.ee/2016/04/lastetusest-suhtumisest-ja-tagajargedest.html
Minu komm aga see:
Sattusin sinu blogi lugema sõbra soovitusel. Ja nii ilusti on kirjutatud! Kõik need tunded, üleelamised, reaktsioonid, suhtumised ja viha ning kurbus on ka mulle tuttavad. Ma usun et sellest rääkides on see nii sulle endale teraapia ja ka teistele, kes samu asju läbi teevad. Kunagi 10 aastat tagasi alustasin ka mina oma saagaga ja otsustasin oma loo detailselt kirja panna. Siis oli IVF hoopis teisel tasemel ja lastetusest kui sellisest sai veel vähem rääkida. Koos meditsiini arenguga sain samamoodi kõiki neid asju proovida mis aga välja leiutati; samamoodi panin aga reise kirja ja võtsin uusi projekte ette, lootes Murphy'le; rõõmustasin ja kurvastasin samaaegselt mõne lapse sünni puhul; kandsin maske, et varjata enda muret ja talusin lauseid "saa ise uks kord laps, siis sa tead millest räägid" (kuigi mul on ka kasulaps ja usun samamoodi, et pole vaja sünnitada, et osata laste teemadel kaasa rääkida). Ma seda lauset õnneks pole pidanud kuulma, et "peale 30ndat on raskem ja suurem võimalus mitte saada terve laps". See on jube!!! Mis inimesed neid asju ütlevad? Kuulasin nõuandeid ja lohutamist ja oma peas motlesin et no palun, ma ei jaga oma muret haletsuse parast, ja rääkisin neile, kes soovisid kuulata. Kõige raskem oli mehe perekonnaga - see on täis võimukaid ja võimekaid naisi sh arste, kes kõik teadsid paremini ja tahtsid õpetada. Nõu tuli alati tanki näol ja ilma küsimata vaid ikka eeldades, et ma ei taha/pole proovinud/pole piisavalt proovinud jne. Ja see tegi veel enam haiget - miks sa pressid ja surud, aga ei küsi kas ma TAHAN ÜLDSE SELLEST RÄÄKIDA???
Nii! Ja ma "loobusin". Sest ma tean et tegelt päriselt ei saagi loobuda. Teistel on kerge öelda et lase vabaks. Aga see ei toiminud, vähemalt mul.
Juhtus aga nii et ma ostsin järjekordse reisi, tegin samuti karjääriplaane ja rõõmustasin/kurvastasin järgmise beebiuudise üle. Ja siis tuli mu enda beebiuudis.
See ei pruugi sind lohutada muidugi, ega ka teisi. Lihtsalt ma olen 37 a. Ja ma proovisin 9 a ja 9 kuud enne kui meile laps sündis.
Ta on täna 2-kuune. Ma olen vist maailma kõige õnnelikum inimene. (Muide see ei takista noil võimekatel siiani kommenteerimast, et "kus ikka näitasid" ja "hea et poja said" - justkui oleks tütar halb "lahendus" ja justkui ma oleks kellelegi midagi "näidanud").
Ja ütleks, et pani jälle mõtlema mind kogu see asi, kuivõrd väga mul vedas. Olen tänulik ja õnnelik.
Aga ma avaldan siiski oma kommentaari, mis ma sinna kirjutasin :)
Blogi on see: http://vistadelmarista.blogspot.com.ee/2016/04/lastetusest-suhtumisest-ja-tagajargedest.html
Minu komm aga see:
Sattusin sinu blogi lugema sõbra soovitusel. Ja nii ilusti on kirjutatud! Kõik need tunded, üleelamised, reaktsioonid, suhtumised ja viha ning kurbus on ka mulle tuttavad. Ma usun et sellest rääkides on see nii sulle endale teraapia ja ka teistele, kes samu asju läbi teevad. Kunagi 10 aastat tagasi alustasin ka mina oma saagaga ja otsustasin oma loo detailselt kirja panna. Siis oli IVF hoopis teisel tasemel ja lastetusest kui sellisest sai veel vähem rääkida. Koos meditsiini arenguga sain samamoodi kõiki neid asju proovida mis aga välja leiutati; samamoodi panin aga reise kirja ja võtsin uusi projekte ette, lootes Murphy'le; rõõmustasin ja kurvastasin samaaegselt mõne lapse sünni puhul; kandsin maske, et varjata enda muret ja talusin lauseid "saa ise uks kord laps, siis sa tead millest räägid" (kuigi mul on ka kasulaps ja usun samamoodi, et pole vaja sünnitada, et osata laste teemadel kaasa rääkida). Ma seda lauset õnneks pole pidanud kuulma, et "peale 30ndat on raskem ja suurem võimalus mitte saada terve laps". See on jube!!! Mis inimesed neid asju ütlevad? Kuulasin nõuandeid ja lohutamist ja oma peas motlesin et no palun, ma ei jaga oma muret haletsuse parast, ja rääkisin neile, kes soovisid kuulata. Kõige raskem oli mehe perekonnaga - see on täis võimukaid ja võimekaid naisi sh arste, kes kõik teadsid paremini ja tahtsid õpetada. Nõu tuli alati tanki näol ja ilma küsimata vaid ikka eeldades, et ma ei taha/pole proovinud/pole piisavalt proovinud jne. Ja see tegi veel enam haiget - miks sa pressid ja surud, aga ei küsi kas ma TAHAN ÜLDSE SELLEST RÄÄKIDA???
Nii! Ja ma "loobusin". Sest ma tean et tegelt päriselt ei saagi loobuda. Teistel on kerge öelda et lase vabaks. Aga see ei toiminud, vähemalt mul.
Juhtus aga nii et ma ostsin järjekordse reisi, tegin samuti karjääriplaane ja rõõmustasin/kurvastasin järgmise beebiuudise üle. Ja siis tuli mu enda beebiuudis.
See ei pruugi sind lohutada muidugi, ega ka teisi. Lihtsalt ma olen 37 a. Ja ma proovisin 9 a ja 9 kuud enne kui meile laps sündis.
Ta on täna 2-kuune. Ma olen vist maailma kõige õnnelikum inimene. (Muide see ei takista noil võimekatel siiani kommenteerimast, et "kus ikka näitasid" ja "hea et poja said" - justkui oleks tütar halb "lahendus" ja justkui ma oleks kellelegi midagi "näidanud").
Ja ütleks, et pani jälle mõtlema mind kogu see asi, kuivõrd väga mul vedas. Olen tänulik ja õnnelik.
No comments:
Post a Comment