Siit tuleb üks struggling post! Mulle meeldivad vanemluse eritahud ja tahaks nendest rohkem rääkida.
Ma ei ole eriti hea teoorias, aga erinevaid filosoofiaid jälgides olen märganud, et mulle sobib see lapsest lähtuv kulgemine. Mulle sobib, et ma püüan temaga arvestada, piire seades.
Ma tean, et oleks mulle lihtsam, kui teeks mõnda asja raks raks, järsku ja kiiresti. Aga lapsele see poleks kergem! Ja ma tahan teha nii, et tal oleks hea tee kulgeda, ja mina sealjuures pean endaga palju palju tööd tegema. Aga mulle endiselt meeldib see, et ma peamiselt tegelen olukorra hindamisega, leevendamisega, ennetamisega. Ja minu väikesed saavutused on need, kui ma saan lapse koopereerima, kui ma saan ta õigel ajal, ilma üleväsimuseta magama, ja sööma mitmekülgset toitu jne. Need väikesed asjad. Sest see on nagunii ju igapäevane rõõm, kui laps on väike huumoripärdik, oma juttude ja iseloomuga, oma tegevustega, inimene, tegelane. Kui ta naerab või teeb nalja. Kui ta saavutab järsku uue taseme, ronides palju kõrgemale, kui ma oleks oodanud, või leides uue mängu, mida ma pole õpetanud, või kui ta järsku räägib kellegi oma kujuteldava kaaslasega, kuidas nad koos issile cocat ja endale jäätist ostavad.
Aga mitte kõik minu ümber pole sama meelt - põrkan tihti vastu seina aruteludes, kus (nooremad ja ka minuvanused) ikkagi "põgenevad" oma lapse eest, jätavad neid (minu arvates) liiga vara kellegi teise hoolde, loobuvad oma mugavuse nimel (tahan peole, reisile, magada) rinnast või koosmagamisest (sest mees ju kannatab) jne. Ja see on muidugi vaid minu arvamus, eks. Ja ma olen ka üsna vanana lapse saanud. Aga tõesti - milleks siis saada see laps, kui sa ei taha anda maksimumi? Teiseks, ma saan aru, mina kaotan pea, närvid ja rahuliku hääle üsna tihti! Leebe kasvatus ei tähenda, et ma ise läbinisti leebe oleks! Mul on suur kurjusekorts ja käre hääl! Ma sageli põhjustan ISE oma lapse nutu! Aga vanemlusest lugemine on mind veidi harinud ja rahulikumaks teinud küll. Ma saan aru ju sellest, et ka minul on õigus olla inimene, et minu enda vajadused on tegelt number üks, et pere toimimiseks pean mina olema okei, siis minu ja mehe paarisuhe okei, ja alles siis tuleb laps, kes selle kõigega kohaneb.
Aga alla 3-aastane laps, kes veel ei tea elus toimivaid süsteeme, vajab tuge ja füüsilist lähedust ja emapiima nii otsese kui kaudses tähenduses. Ma väga väga loodan, et see panustamine aitab mu pojal kasvada iseseisvaks ja empaatiliseks inimeseks. Seda ajastul, mil räägitakse aina enam, et mehed ei nuta ja ole mees tüüpi kasvatus ei ole tänapäeval enam õiged lahendused (ja kas nad kunagi olidki - minu vennal ei keelanud ema iial nutta). Ja olles lugenud palju koos magamisest, kaisus olemisest, turvalise isikuna alati tagasi tulemisest, ubaduse kinnipidamisest jne, siis - milleks ma pean leiutama mingeid rumalaid treeninguid, et laps nuttes esiteks magama jääks, siis kuskile võõra inimesega jääks ja lõpuks veel teab mis ootused eks? Aga eks igaüks elab oma tões ja teeb oma lastega seda, mida soovib. Mina tahan lihtsalt nii ennast kui last säästa. Ja enda närve ka. Ja tahaks ikka loota, et mehega ka samal nõul oleks! See, muide, on päris raske.
Ma ei ole eriti hea teoorias, aga erinevaid filosoofiaid jälgides olen märganud, et mulle sobib see lapsest lähtuv kulgemine. Mulle sobib, et ma püüan temaga arvestada, piire seades.
Ma tean, et oleks mulle lihtsam, kui teeks mõnda asja raks raks, järsku ja kiiresti. Aga lapsele see poleks kergem! Ja ma tahan teha nii, et tal oleks hea tee kulgeda, ja mina sealjuures pean endaga palju palju tööd tegema. Aga mulle endiselt meeldib see, et ma peamiselt tegelen olukorra hindamisega, leevendamisega, ennetamisega. Ja minu väikesed saavutused on need, kui ma saan lapse koopereerima, kui ma saan ta õigel ajal, ilma üleväsimuseta magama, ja sööma mitmekülgset toitu jne. Need väikesed asjad. Sest see on nagunii ju igapäevane rõõm, kui laps on väike huumoripärdik, oma juttude ja iseloomuga, oma tegevustega, inimene, tegelane. Kui ta naerab või teeb nalja. Kui ta saavutab järsku uue taseme, ronides palju kõrgemale, kui ma oleks oodanud, või leides uue mängu, mida ma pole õpetanud, või kui ta järsku räägib kellegi oma kujuteldava kaaslasega, kuidas nad koos issile cocat ja endale jäätist ostavad.
Aga mitte kõik minu ümber pole sama meelt - põrkan tihti vastu seina aruteludes, kus (nooremad ja ka minuvanused) ikkagi "põgenevad" oma lapse eest, jätavad neid (minu arvates) liiga vara kellegi teise hoolde, loobuvad oma mugavuse nimel (tahan peole, reisile, magada) rinnast või koosmagamisest (sest mees ju kannatab) jne. Ja see on muidugi vaid minu arvamus, eks. Ja ma olen ka üsna vanana lapse saanud. Aga tõesti - milleks siis saada see laps, kui sa ei taha anda maksimumi? Teiseks, ma saan aru, mina kaotan pea, närvid ja rahuliku hääle üsna tihti! Leebe kasvatus ei tähenda, et ma ise läbinisti leebe oleks! Mul on suur kurjusekorts ja käre hääl! Ma sageli põhjustan ISE oma lapse nutu! Aga vanemlusest lugemine on mind veidi harinud ja rahulikumaks teinud küll. Ma saan aru ju sellest, et ka minul on õigus olla inimene, et minu enda vajadused on tegelt number üks, et pere toimimiseks pean mina olema okei, siis minu ja mehe paarisuhe okei, ja alles siis tuleb laps, kes selle kõigega kohaneb.
Aga alla 3-aastane laps, kes veel ei tea elus toimivaid süsteeme, vajab tuge ja füüsilist lähedust ja emapiima nii otsese kui kaudses tähenduses. Ma väga väga loodan, et see panustamine aitab mu pojal kasvada iseseisvaks ja empaatiliseks inimeseks. Seda ajastul, mil räägitakse aina enam, et mehed ei nuta ja ole mees tüüpi kasvatus ei ole tänapäeval enam õiged lahendused (ja kas nad kunagi olidki - minu vennal ei keelanud ema iial nutta). Ja olles lugenud palju koos magamisest, kaisus olemisest, turvalise isikuna alati tagasi tulemisest, ubaduse kinnipidamisest jne, siis - milleks ma pean leiutama mingeid rumalaid treeninguid, et laps nuttes esiteks magama jääks, siis kuskile võõra inimesega jääks ja lõpuks veel teab mis ootused eks? Aga eks igaüks elab oma tões ja teeb oma lastega seda, mida soovib. Mina tahan lihtsalt nii ennast kui last säästa. Ja enda närve ka. Ja tahaks ikka loota, et mehega ka samal nõul oleks! See, muide, on päris raske.
No comments:
Post a Comment