Ma olen kogu lapse kasvamise ea tohutult tahtnud tema tegemiste kohta päevikut pidada või mingeid ülestähendusi teha. Järjepidevust ja aega on mul selleks siiski nappinud ja mul on hea meel, kui ma kasvõi aegajalt siia mingeid märkmeid teen.
Meil on siis hoiulaps nüüd. Järsku see veidi tuli, aga oma peas küpsetasin ikkagi plaani valmis ning olen selle järgi ka teadlikult käinud. Ja kuna täna on vahelduseks mõnele päevale eriline pauer sees, siis nüüd tunnen ka, et oleme lihtsaid samme astunud.
Tagantjärgi vaadates oli palju märke mõnekski asjaks. Võib-olla omistan ma neile liigset tähelepanu, aga siiski panen kirja, et ei ununeks.
Esiteks siis see, et juhuslikult saabus me perre hoidja. Jah, maksin veidi üle, oleks võinud kalli käekoti soetada näiteks esimese palga eest, mitte ära anda kellelegi. Aga noh, siis poleks ka palka tulnud, eks. Ta tuli täitsa ilma otsimata, st ma polnud jõudnud otsidagi, kui juba oli olemas.
Seejärel tuli ka töö - mul polnud plaanis minna, kui juba tuli pakkumine, mille otsustasin vastu võtta. Nüüd kohekohe on 4 kuud täis saamas, ja ma usun, et tahan jätkata. Vaatame, mida tööandja arvab järgmisel nädalal :D Seejärel, mehe töökoha kolimine, minu töökoha kanti! Ja need omakorda logistiliselt soodsamalt lapsehoidja mõttes.
Lõpuks need negatiivsed märgid ehk et aeg loobuda hoidjast, ja just selle õige hoiu leidmine, mis asub samuti meie töökohtade lähedal, et mitte öelda - kõrval. Ja siis see õige õpetaja kohe esimesel päeval... ja rühma nimigi. Kõik passib.
Ja see kõik asub ka meie pea et olematu tugivõrgustiku ümbruses - nii minu vanemate, venna kui ka mehe isa lähistel. Ehk siis, aja möödudes saab veidi ehk lahendada ka seda viimist-toomist, hajutada logistikat.
Nüüd viimased märgid - minu esimene tööreis on kuu aja kaugusel ning see ilmselt annab märku ka peatselt rinnast loobumisest. Mine tea, kuidas see läheb- igatahes, olen põnevil ja loodan kuidagi selle karusselliga siin kohaneda, täielik spinner olnud viimased 4 kuud!
No comments:
Post a Comment