Üldiselt on tavapärane, et beebidega käiakse iga kuu arstil, korralistel visiitidel. Ja loodetavasti ei pea käima haiguse pärast nii vara! Üldiselt on hea, kui laps ei ole enne 3 või isegi 6 kuud haige. Siis ta kasvab ja on jõudsam, et hakata nn oma immuunsust korjama, läbi oma kogemuse.
Aga meil see 3. kuu tärmin isegi õnnestus! Ja kuigi muudkui loen, kuidas nii pisikesed on saanud nohu, köha või isegi tuulerõuged, siis õnneks ei ole ükski neist küll traagiliselt lõppenud, aga tülikas ja jama on siiski. Nagunii ju pead jändama ja leiutama, et mida see beebi nüüd tahab. Ja minu lahendus on - tiss. Aga mida need teevad, kellel on rinnapiimaasendaja?
Igatahes. Me ka käisime ja olen nii rahul, sest arstil oli vaid häid sõnu meile öelda! Oleme eelmisest visiidist jõudslat juurde võtnud, (jah, me mõlemad, sest ka minul kilosid tagasi tulnud - aga poja numbrid on erinevalt minu omadest saadaval ka +2576 g), poiss on kokku pea et 12 cm visanud sünnipikkusele otsa (mina olen endiselt 154cm pikk) ja pea on ka 8 cm "paksemaks" läinud (minul on ajude võrra ilmselt kokku tõmmanud, aga õnneks keegi ei mõõda).
Parim uudis on, et kuna rinnapiimast on jätkunud meie lapse kasvatamisel, siis ei pea veel lisatoidu teemadel üldse peatuma. Olen seda juba väljenanud, aga kuradima uhke tunne on. Kõik pingutused, mis ma tegin, on seda väärt olnud! Ja poja ka! Ja mees ka! Mis jamast me välja tulime, jee. Sünd ja keha shokis, piima polnud, siis imetamisprobleemid, keelekida, siis stress, unetus, tülid ja kõik tundmatu, mida see väike alien kaasa tõi. Aga siin ta on. Luust ja lihast, mis on kasvanud mu tissi seest tuleva nektari abiga. Olen õnnelik, tänulik ja uhke.
Meest tänastin ka. Tema on ju mu nektari jaoks kraami kohale vedanud ja mind toitnud, et ma saaks last toita. Selle peale ta arvas, et tõepoolest, mind on toidetud. Ja et sellest toidust on õnneks natuke ka lapseni jõudnud :D
Aga meil see 3. kuu tärmin isegi õnnestus! Ja kuigi muudkui loen, kuidas nii pisikesed on saanud nohu, köha või isegi tuulerõuged, siis õnneks ei ole ükski neist küll traagiliselt lõppenud, aga tülikas ja jama on siiski. Nagunii ju pead jändama ja leiutama, et mida see beebi nüüd tahab. Ja minu lahendus on - tiss. Aga mida need teevad, kellel on rinnapiimaasendaja?
Igatahes. Me ka käisime ja olen nii rahul, sest arstil oli vaid häid sõnu meile öelda! Oleme eelmisest visiidist jõudslat juurde võtnud, (jah, me mõlemad, sest ka minul kilosid tagasi tulnud - aga poja numbrid on erinevalt minu omadest saadaval ka +2576 g), poiss on kokku pea et 12 cm visanud sünnipikkusele otsa (mina olen endiselt 154cm pikk) ja pea on ka 8 cm "paksemaks" läinud (minul on ajude võrra ilmselt kokku tõmmanud, aga õnneks keegi ei mõõda).
Parim uudis on, et kuna rinnapiimast on jätkunud meie lapse kasvatamisel, siis ei pea veel lisatoidu teemadel üldse peatuma. Olen seda juba väljenanud, aga kuradima uhke tunne on. Kõik pingutused, mis ma tegin, on seda väärt olnud! Ja poja ka! Ja mees ka! Mis jamast me välja tulime, jee. Sünd ja keha shokis, piima polnud, siis imetamisprobleemid, keelekida, siis stress, unetus, tülid ja kõik tundmatu, mida see väike alien kaasa tõi. Aga siin ta on. Luust ja lihast, mis on kasvanud mu tissi seest tuleva nektari abiga. Olen õnnelik, tänulik ja uhke.
Meest tänastin ka. Tema on ju mu nektari jaoks kraami kohale vedanud ja mind toitnud, et ma saaks last toita. Selle peale ta arvas, et tõepoolest, mind on toidetud. Ja et sellest toidust on õnneks natuke ka lapseni jõudnud :D
No comments:
Post a Comment