Ma olen alles nüüd, 4-kuuse, peatselt 5-kuuse, poja emana olukorras, kus ma tunnen, et võin öelda - ma saan selle imetamisvärgiga hakkama! Sest tõesti võiks ju arvata, et "kõik teevad seda" ja see on "maailma kõige loomulikum asi", siis - ei! Ei ole! Tuleb välja, et see on palju raskem asi, kui esialgu paistab. Seda on näha ka beebigrupis sõnavõtnute kirjutistest ja imetamisnõustajate infost ning nagu tuleb välja, peaaegu kõigil. Isegi, kui esialgi pole probleeme, võib mõni asi hiljem ikkagi mõjutada. Ja kui ma lugesin mõni aeg Hele Kõrve lugu ning nüüd ka keegi pöördus, et kas oleks oma rinnaga toitmise kogemust jagada, siis lõpuks klopsin enda märkmetest kokku ka oma loo ja loodan, et sellest on kellelegi abi.
Sest mind aitab alati pigem teiste kogemus kui laused "mis seals'on, võtad tissi välja ja lapsele suhu, küll imeb!" või "isver, meil küll tissistreiki pole olnud".
No õnnelikud inimesed!
Et alustada algusest - laps sündis meil erakorralise keisriga 15-minutiga üldnarkoosis peale ligi 6 cm avatust, kuna lapsel tekkis hapnikuvaegus ning ta jõi korralikult mekooniumist lootevedelikku, ning esialgu ärgates ma isegi ei teadnud, kes ma olen, kus ma olen ja kas mu laps on elus. Õnneks elukaaslane, kes esialgu samamoodi rumala näoga järgi vaatama jäi, kui ma käigu pealt narkoosiallkirjad andsin, ja seejärel mu asjad sünnitoas kokku pakkis, tegi kuvöösis olnud beebist pilti, mille peale mul, muidu tugeval inimesel, esimest korda peale sünnitust pisarad voolasid. Ma ütlen, sünnitusvalud on talutavad, kui vaid oma pea tööle panna. Aga see teadmatus? Ma ei tahaks seda enam kunagi taluda!
Niisiis. Esimeste küsimuste seas uuriti mul peale operatsiooni kohe, kas lapsele võib anda doonorpiima. Jah, võib! See on suurepärane võimalus ja väga väga suur abi neile, kelle beebid on samas või hullemas olukorras kui meil. Suur tänu kõigile noortele emadele, kes enda piima annavad, sest rinnapiima heast mõjust ei ole kunagi küllalt! Nii et minu laps sai õnneks esimestel elutundidel ikkagi piima, mitte asendajat. Muidugi nüüd mõeldes, see oleks ka lahendus, aga ma olen siiski tänulik taolise võimaluse eest!
Minu esimene mure oligi siis ka enda seest see piim välja võluda. Kui nagunii on teada (ma ei tea kas kõigil, minul tegelikult ei olnud veel infot, arvasin ju ka, et küll jõuab), et alguses peab piima välja meelitama, siis keisriga pidi asi veel erinev olema - keha pole veel piimaks valmis või on šokis jm probleemid (siinkohal, ma pole meditsiinitöötaja, vaid proovin meenutada seda võimalikult täpselt, mis mulle räägiti). Niisiis, enne, kui ma üldse voodist välja sain, palusin lähedalasuval ämmaemandal (kes oli väga, väga sõbralik ja toetav) endale näidata, kuidas käib oma rinnast lüpsmine. Sest see, tuleb välja, on ka tehnika! Ei ole nii, et keerad rinda ja pritsib! Ja pole nii, et ühest suurest august kork tuleb pealt ja siis valad! Ei! On mitmeid pisikesi avasid, kust siis see piim nõrgub, immitseb või imbub, aga esialgu mul ei pritsinud. Ma olin nii õnnetu! Õnneks sai mingi kolm-neli tilka ikka kätte, ja kuna need esimeste päevade esimesed tilgad ongi olulised, siis ma olin väga õnnelik, et oma 1 ml kätte sain.
Kuna lapsega kohtusin ise alles 12 tundi hiljem, aga veel sülle ma teda võtta ei saanud, siis nägin, kuidas teda toideti. Väetike oli voolikute, juhtmete ja sondidega ning ta ühendati lahti, et siis süstla ja näpu tehnikaga anda piima. Magustoiduks siis ka minu ternespiim. Kusjuures mulle meeldis, et ämmaemand ütles - võta talle kaasa kingitus! Jah, see oligi minu kingitus talle, oma esiklapsele. Päris oma ema piim. Pojakest käisime vaatamas veel õhtul, kui ma enam ratastoolis ei olnud, ja siis sain teda ka enda rinnal hoida umbes 30 minutit. Aga veel rinda ei saanud anda. Siiski, üritasin välja meelitada järgmise kingituse.
Laps sündis neljapäeval ning enda juurde saime ta alles laupäeva õhtul. See oli esimest korda, kui me pidime talle süüa andma ise. Jälle süstla ja näpuga - see oli ka eraldi tehnika. Et milline näpp ja kui palju ja et laps peab ise tõmbama ja ise ei tohi süstalt lükata. See oli paras keemia ja nii raske, palju raskem, kui mõni muu ülesanne siin elus. Jah, kindlasti kõrvalt vaadates tundub jube lihtne, aga mul ei olnud. Olid emotsioonid ja tunne, et olen läbi kukkunud, et ma ei oska ja kas ma teen õigesti. Ja et vaene laps ei saagi ju üldse oma ema piima ja kas ta sööb piisavalt.
Olime neonataalprofiiliga erijälgimise all ning õnneks see aitas tohutult. Muidugi laps ei võtnud juurde, esialgu ju võtavadki alla. No siis on see kriitiline piir, eks. Ja kuna lapsel oli sünnitrauma tulemusena hapniku reguleerimise probleem, verehüübimise probleem ning uuriti nii kopse kui ajusid, siis see vaene laps sai pidevalt süste, teda kaaluti, tehti ultraheli ja muid protseduure, ning söömine, maailma normaalseim tegevus, oli samuti häiritud.
Esimene öö ma haiglas ei maganud, sest laps polnud minuga ja kõht ka valutas. Arusaadav. Teine öö ei maganud, sest laps polnud minuga, siis aga mees juba oli, ja sai mind aidata voodist välja. Aga väga õudne oli. Kolmas öö ei maganud ma, sest kuna laps ei võtnud juurde, pidi teda üles ajama kella peale ja toitma ja seejärel magama panema. Seda ma ka ei teadnud, et see on nii hull! Nimelt, kui alguses on vahet söötmistel a la 3 tundi (ma ei mäleta seda enam), siis me pidime seda tihendama - 2 ja poole tunni peale. Et laps saaks ööpäevas ikka rohkelt süüa!. Ja kuna ta ju magas, siis pidigi teda üles äratama. Kõige jubedam asi üldse. Siis just, kui pole oma rind. Aga me pidime ju majandama süstla, külma piima soojendamisega kuuma vee abil paraja (mis see paras on?) temperatuurini, ja siis talle une pealt seda andma. Ja last üles saada, vastsündinut? Järgmine raske ülesanne, mida koolis ei õpetata! Mehega koos siis guugeldasime, et mis me teeme. Et riideid seljast, et püsti asend, et mähkmevahetus, et õrn valgus ja mis seal kõik kirjas olid. Aga nüüd - kui laps peab süüa saama 2.5h tagant, siis kõik see ettevalmistamine ju võtab ka aega. Ja siis veel see tagasi uuesti magama saamine, kui beebi on üles ärritatud? Võimatu. Ma pidin üles kirjutama kellaajad, kogused jne. Ja siis esitama seda arstile. Et kas me pole ikka last näljas hoidnud. Mul oli telefon iga 2 tunni tagant helisema pandud, et siis veerand tundi enne ja veerand peale mässata. Aga eeldus, et ta 15 minutiga magama jääks, oli muidugi rumalus. Vähemalt ühe korra ta ei jäänud. Isegi kaks. Ja see graafiku välja mõtlemine juba, et kui ta kell 9 sõi, siis mis kell järgmisena ärgata, ja sealt edasi, sest seda kesest ööd välja mõelda, 3 ööd magamata, oleks olnud paras hullumaja puhvet.
No me saime hakkama! Järgmine soovitus emadele - maga, kui laps magab. Vaat see on keeruline, kui sa veel ei oska seda nippi. See tuleb ajaga, nüüd ma näen, kuigi minu puhul ikkagi vaevaliselt - olen niigi unehäiretega ja õrna unega. Ma ei saanud aru, kuidas ma saan seal jätkata seda 2,5-tunni režiimi, kui kogu aeg on kas koristaja, söök, günekoloog, lastearst, õde või ämmaemand uksest sisse tulemas. Sellise tiheduse peale oli hea, et olime karantiinis, st oli külastuskeeld gripihooaja tõttu, sest ma ei tea, millal veel oma inimesi vastu oleks saanud võtta!
Me toitsime last süstla abil niikaua, kuniks kaal stabiliseerus ning seejärel öeldi, et nüüd enam doonorpiima ei saa. Olime koguseid juba suurendanud (siinkohal mul pole märkmeid käepärast, kuid mäletan, et umbes 2-3 süstlatäit). Samal ajal minu rindades ju nii suurt voolu ikka ei olnud tekkinud. Harjutasime küll ning isegi oli nn väljakujunemata rinnanibu jaoks (see oli ka uus asi mu jaoks) selline kapsel või kaitse, mis aitas lapsel paremini imeda. Muide, kõik see aeg oligi poeg palju tublim kui mina. Pidime andma paljukardetud rinnapiimaasendajat.
Esimene kord, kui seda andsime, langes laps kui narkounne. Seda oli päris hirmus vaadata! Aga vähemalt aitas see kaaluiibe esmakordselt peale sündi plusspoolele viia ning peale seda, kui lapsel keelekida korrigeeriti (see oli ka hirmus vaadata!), ja lubadusega lastearstile, et kohtun imetamisnõustajaga, saime väljakirjutuse haiglast.
Õnneks juhtus nii, et olime imetamisnõustajaga samas majas ning tal juhtus olema vaba aega - astus meie toast lihtsalt läbi! Peale telefoniga kokku leppimist nii poole tunni jooksul. Ta võttis kaasa topsid ja kontrollis, kuidas ma piima lüpsan (jah see on kole sõna, aga ma ei oska praegu ilusamat ka mõelda) ning kui palju piima tuleb.
Mul oli alguses nii, et vasakust ei tulnud peaaegu üldse ja paremast vaid väheke.
Vestluse jooksul, mil nõustaja mitmeid küsimusi esitas, ja sealjuures ka suurte silmadega vaatas, et juba rinnapiima asendaja, ning ainult süstlaga (õnneks, mitte pudeliga, sest - tuli välja, see on suur no-no), soovitas ta küll kiirelt endaga ja lapsega tööd teha, et ei peaks asendajat andma.
No tore-tore, aga kas see töö ka vilja kannab? Kas koostöö sujub?
Samal ajal ma muidugi lüpsin topsi 2 rinnast kokku ligi 25 ml piima. See oli suur uhkuse tundmise koht! Ning asi ei tundunud üldse nii halb! Kuna laps just sel ajal magas (oli järjekordse süsti saanud ja traumast nutuga uinunud), siis me ei saanud proovida rinna andmise tehnikaid. Kuid leppisime kokku ametliku konsultatsiooni juba järgneval päeval, kui koju saime.
Esimene konsultatsioon ja süda värises! Õnneks läks kõik hästi - mulle tutvustati rinnapumpasid, erinevaid imetamise asendeid ning vaadati, kas laps minuga ja mu rinnaga ka koostööd teeb. Nõustaja vaatas üle ka selle kaitsme ning vahetas välja - olevat liiga väike, jällegi asi, mida ilma nendeta poleks teadnud. Ning üldsegi, see pidi alguses aitama ka seda uut ja tundmatut ehk valutunnet ka leevendada. Muidu ta väga seda ei soovitanud, aga parem see, kui et ei anna rinda.
Arvestades, kui hästi oli lapsel imemise refleks arenenud (ja see polnud õnneks ununenud), saime me kenasti hakkama! Lisaks tutvustas ta mulle topsist jootmist (jälle uus asi!), mis pidi üldse kõige parem olema, isegi süstlast parem! Ja laps jõi ja mina sain hakkama ta jootmisega.
Kodus mees ei toetanud seda topsi värki. Ta arvas, et tõmbab endale kurku. Nii et sellised pinged ka. Ja kui on rinnapiimaasendus, siis kõik käibki kella peale ning kui laps vahepeal nutab, siis ei saa talle süüa pakkuda. Samuti ei soovitatud lutti anda, ammugi veel lutipudelit - mõlemad rikkuvat imemisvõtet lapsel. Kuigi ei pruugi midagi juhtuda, siiski VÕIB, mis tähendab, et ta enam rinda üldse ei võta. Ja see mind väga hirmutas. Nii et ma olin sõnakuulelik patsient, ei kuulanud ümbritsevaid, kes mulle lutte kinkisid, silmi rullisid ja muidu ohkasid, kui ma oma lapse kisa "talusin" ning teda "piinasin". Seda oli päris valus tegelikult taluda. Seda suhtumist. Sest mulle endale jäi mulje, et ega ta ikka niisama ei karju ka. Ikka põhjusega, ja ma tegelesin siis sellega, mitte ei vaigistanud tema "häirivat" kisa lutiga. Sest mina olin ju lõpuks temaga kodus, mitte teised.
Paar korda käisin imetamisnõustaja juures veel ja protseduuride käigus alati pandi laps rinnale ning mõõdeti, kui palju ta süüa sai. Ja ta sai 80-90ml ühest rinnast 15-20 minuti jooksul. Siis hakkas unelema. Pidi aktiveerima - kasutasin massaaži ja sõnu "sööme-sööme!". Teisest rinnast sõi 10 ml peale ning kõht oligi täis. Tavaliselt peale seda magas mõnda aega.
Proovisime ka pumpasid neil kordadel, et varuks oleks piima. Manuaalne pump ei töötanud. Elektriline ka mitte - mul on mõlemad pumbad ilmaasjata kodus olemas. Noh, nüüd võin neid niisama imetleda! Kodus korra elektrilisega veel proovisin, ent tulemus oli see, et määrisin nii 5 milliliitriga selle 200 ml nõu ära! Ei tulnud rohkem! Ja kui kade ma olin, kui lugesin, kuidas paljudel purskab. Või tuleb rammusat "vahukoort" ehk ka "kondenspiima", nii et laps muudkui kosus. Meil võttis grammi kaupa juurde. Mul oli eraldi renditud koju selle jaoks kaal, mis näitas 10 grammi täpsusega, ja tekitas omakorda stressi, kui laps ei kosunud. Ma pidin ka selle kohta iga päev numbrid kirja panema, et kui palju sõi, kui palju on lapse kaal ilma riieteta ja enne söömist. Aga talle ju ei meeldinud kaal. Ja talvel oli riieteta jahe. Ja üldse see riieteta protseduuritamine oli raske mu jaoks. Hiljem ma õppisin, et kaalusin mähkme ja bodi eraldi ja lahutasin lapse kaalust! Oli palju lihtsam.
Samal ajal jätkasin kõike seda rinnakaitsmega ja see sai mulle ka harjumuslikuks, lihtsalt iga kord pidi seda kaasas kandma. Igaks juhuks soetasin mitu, kartuses, et kui kaob, siis ei saagi laps süüa! Hirm oli nii selle ees, et ta ei oska ilma imeda kui ka selle ees, et ta enam kunagi tavaliselt rinda ei võta (ka seda ütles mulle keegi möödaminnes ja isegi nagu üleolevalt, et hea loll). Teisest küljest jah, rinnapõletik või veritsevad rinnad on teine äärmus, nii et pigem siis kandsin seda.
Imetamisnõustaja soovitas ka RPA ära jätta, järkjärgult. Ma proovisin, ja jätsin tegelikult üleöö selle ära. Aga tagavaraks oli esimestel päevadel ikka see purgike kogu aeg olemas (Aptamil, sama, mis haiglas). Oli ka välja minnes süstal kaasas, oli see purk ja oli teadmine, et ma saan sealt alati võtta.
Aga kui laps oma sünnikaalu oli saavutanud ja võttis ikka juurde ning oli tegelikult saanud nüüd juba ainult rinnapiima, oli mul veelgi suurem eesmärk nii edasi minna! Seega, sain aru aru, et pean järgnevad nädalad nii kaua ja nii palju andma lapsele rinda, kui palju ta küsib, kui tihti ta küsib ja kui kaua soovib rinnal olla, niikaua lasen!
Umbes paar nädalat ma sisuliselt elasingi voodis. Või diivanil, ja sõin lapsega sünkroonis. See tähendas muidugi, et söök pidi mul olemas olema ja kohe ka võtta. Pidi olema selline, et sain näpuvahet süüa. Lamavas asendis. Vaikselt. Et kui laps peaks magama jääma, siis see ei ärataks teda.
Mul oli õnneks toeks mees. Ja kuigi mu lapse esimene sünnipäev möödus hommikul selliselt, et pika nõudliku hommikuse nutu peale käratas mees "kus see lutt siis on?" ja terve päev samamoodi voodis, sugulased teises toas, siis praegu tagasi vaadates ei ole sel enam mingit tähtsust. Ma tegelikult ka andsin lapsele pea et iga tund rinda, vahel poole tunni tagant üht ja siis teist. Ja vahel oli rinna andmise aeg nii 30-50 minutise kestusega. Ma ei saanud aru, kuidas inimesed üldse midagi teha jõudsid? Täna on lihtsam - laps imeb 5-10 minutit võimsalt ning leiab palju kergemini ise õige koha üles.
Ma kasutasin äppi, kuhu panin minuti pealt taimeriga kirja nii öösel kui päeval, millal ma söötsin. Ja jälgisin hüsteeriliselt tekkinud graafikuid ja keskmisi. Aga vähemasti ei pidanud öösel pliiatsit ja paberit haarama ega meenutama unise peaga, kummast rinnast viimati sõi. Hiljem hakkasin sinna ka unesid lisama, aga sellest kunagi kindlasti jälle eraldi! Kui proff olen (kui selleks kunagi saan st).
Ma unistasin, et ma oskaksin anda lapsele süüa rohkem kui ühest või kahest kramplikust asendist (jalgpall/käekott ja pikali) ning ootasin, millal mu käed ei sureks ning rind lapsel suust välja ei libiseks. Nüüd on mul mitu asendit ning ilma tugitoolita, toeta või padjata pole probleem süüa anda.
Ja ma usun, et eraldi teema on imetamine avalikus kohas. Ma teadsin seda juba ammu, et last ma nälga ei jäta ja peldikusse ma söötma ei lähe. Ning kui kellelgi on sel teemal kobisemist, siis ma olen valmis sõtta minema (okei, vähemalt argumenteerima). Tänaseks ei ole ma näinud vildakaid pilke, olgugi, et rinda olen andnud kinos, kohvikus ja restoranis, õues ja pargis ning pereringis rääkimata. Laps on muidugi ka osavamaks saanud ning oluliselt mugavamaks teeb asjaloo ka fakt, et enam ei pea neid piimatilkasid püüdvaid padjakesi kasutama. Juba teine asi, mida pidi kaasas kandma seoses imetamisega (mähkmekott oli ju nagunii).
Peale seda esimest kuud oli veel paar korda, kui oli raske. Esimene piima tellimise (mis see veel on, eks - ma ka ei teadnud!) periood ning kui oli ka esimese ja teise kasvuspurdi aeg (just, need on ka tähtsad asjad, mis mõjutavad rinnapiima lapse puhul, aga ükskõik millise lapse puhul seda söömise ja imetamise värki, jällegi - ma pole arst!). See tähendas, et laps oli pidavalt nagu näljane, nuttis tissi otsas sageli ning tundus (aga ainult tundus!), et ta ei saa kõhtu täis. Siinkohal oli mul väga raske jääda endale kindlaks, et ainult rinnapiima pakkuda. Ja kuna ma olin siiski aru saanud, et nii on õige, elasin ma selle nutuse perioodi ka üle. Teadjamad ka ütlesid, et lapse nutt ja pidev imemine mõjutavad rinnapiima väga ja selle tootlikkust. Nüüd hiljem olen seda lugenud juurde ja saan aru, nii ongi. Et ta nutab ja rind nn elab kaasa.
Elasin üle ka mõned korrad selle nn tissistreigi ehk olukorra, kus laps on näljas (peaks olema) näljane, aga ei võta tissi. Kui võttis, siis paariks sekundiks, ja viskas välja. Ja nuttis. Selle peale pidid paljud loobuma ja minema RPA peale üle. Guugeldasin mitu korda selle kohta ja kõige olulisem oli kannatlikkus. Pluss see, et proovida erinevaid asendeid, ruume, pimedat, hämarat, muusikat, ja alati ja ikka jälle pakkuda. Ja ise mitte end häirida lasta nutust. Et küll nälg ikka või vähemalt uni ikka aitavad - sageli läbi une söömine pidada olema hea nipp. Proovisin ka kaitsmega ja ilma.
No see oli kõik jälle väga raske taluda. Sest imik ei tee seda ju "meelega", et viskab rinna välja. Aga paljudel, kellega rääkisin, sh mul endal ka kaks korda, et "kas ta ei taha" või "ta vist vihkab mind" (no ehk mitte nii drastiliselt). Reaalselt olen ühe korra nutnud selle rinnastreigi pärast.
Muide, pumpamist pole ma siiani uuesti katsetanud. Idee poolest peaks see aitama piima tekitada taas. Ma võtan selle ette! Siiani tean, et ainult käsitsi tuleb kõige paremini piima mul. Õnneks pole siiani vaja läinud seda, kuigi ühe korra, kui jälle streik oli, siis hakkasin aegsasti tilgutama. Panin külma, sest rahunenult laps jälle tahtis rinda.
Kõige viimane raske periood oligi järjekordne kasvuspurt 3-4 kuu paiku. Siis oli tunne järsku, nagu rinnad olid täiesti tühjad. Laps imes ka kuidagi kiiresti ja kui nüüd oli juba see tase mul, et ainult ühest rinnast olin tükk aega söötnud, nii ööl kui päeval, siis järsku hakkas rohkem ja mõlemast nõudma. Aga siis tuligi välja, et lapse oskus on arenenud ja ta oskabki kiiremini imeda ning ka osavamalt ning vajab samas harvemini ja rohkem. See oli uus asi mu jaoks ning vajas harjumist, kuid hakkasin siis iga kord pakkuma. Ja kui tekkis kahtlus, et kas ikka saab (ma nüüd kaalu enam ei kasuta), siis pigistasin rinda ja tuli. Millalgi selle perioodi jooksul, veidi peale 3. kuud, lõpetasin ka selle kaitsme kasutamise - ja nüüd polegi seda vaja läinud. Õigupoolest ei tea ma isegi, kus ta enam on.
Kogu aja jooksul kõige raskem muide lisaks sellele, et olen esmakordne ja tundlik ema ja et piimatootlusega oli probeeme, oligi ümbritsev suhtmine ja info killustatus. Arstid soovisid ühte. lähtudes graafikutest (liiga väike kaaluiive, RPA on teadlaste poolt välja töötatud, last ei saa näljas hoida), imetamisnõustajad andsid teisiti nõu (ära anna RPA, lutt on saatanast ja pudelid pane põlema) ja tuttavad ning sõbrad veel omamoodi. Oli väga raske jääda siin endale kindlaks ja mõelda: stress, alasöömine ja üleliigne väsimus, mis kõikidest nendest segajatest tekivad, on kõige suuremad rinnapiima vaenlased. Avaliku imetamise küsimus on kökimöki siinjuures!
Ühe korra perearsti juurde sattudes oligi olukord, kus ma tundsin, et peale liiga väikest kaaluiivet kahtlustati, et ma ei anna lapsele korralikult süüa ning lasen tal nälgida. Minu julge kavatsuse peale kohapeal rinda pakkuda tegi laps aga korraliku röökla ning hoolimata, et see oli väsimusest, vangutas pereõde halvustavalt pead. Tegelikult oli lapsel uni. Aga ma polnud veel piisavalt enesekindel ega osanud seda selgitada. Mida mina, esmakordne ema, ikka tean!
Ma oskan nüüd olla targem ja loodan, et kõigil jätkub samasugust jõudu. Sõprade ja lähedaste abiga muidugi. Mehest on igatahes väga palju abi olnud, kui ta ükskord aru sai, mida ma vajan (eks pidin selle ka ise sõnastama). Ja mõistagi oli väga palju abi imetamiskabinetist, kus juba õppisin päris palju ja sattusin ka hea huumorisoonega inimese peale. Ma sellist tädilikku manitsemist ei oleks vist ilma pisarateta välja kannatanud - niigi oli keeruline ja halb aeg.
Siinkohal ei hakka ma ka rääkima, kuidas sinu seni privaatsetest rindadest saab järsku sugulaste, arstide ja maailma huviobjekt - see on alguses väga võõras. Nüüd olen ma harjunud ja tänan alati viisakalt, kui keegi küsib, kas piima jätkub. Alguses paistis, et mis see teiste asi on. Aga nüüd saan aru, et see on hea soov soovida, et piima jätkuks! See on vaata et kõige tähtsam asi üldse!
Ma sain oma tahtmise - 100% rinnapiima lapse. Ja kogu oma eluea jooksul on ta joonud ära vaid paarsada ml kunstpiima. Ja see on minu jaoks väga suur põhjus olla õnnelik ja uhke ka. Esiteks hea lihtne, teiseks kasulik ja kolmandaks, see on ime!
Sest mind aitab alati pigem teiste kogemus kui laused "mis seals'on, võtad tissi välja ja lapsele suhu, küll imeb!" või "isver, meil küll tissistreiki pole olnud".
No õnnelikud inimesed!
Et alustada algusest - laps sündis meil erakorralise keisriga 15-minutiga üldnarkoosis peale ligi 6 cm avatust, kuna lapsel tekkis hapnikuvaegus ning ta jõi korralikult mekooniumist lootevedelikku, ning esialgu ärgates ma isegi ei teadnud, kes ma olen, kus ma olen ja kas mu laps on elus. Õnneks elukaaslane, kes esialgu samamoodi rumala näoga järgi vaatama jäi, kui ma käigu pealt narkoosiallkirjad andsin, ja seejärel mu asjad sünnitoas kokku pakkis, tegi kuvöösis olnud beebist pilti, mille peale mul, muidu tugeval inimesel, esimest korda peale sünnitust pisarad voolasid. Ma ütlen, sünnitusvalud on talutavad, kui vaid oma pea tööle panna. Aga see teadmatus? Ma ei tahaks seda enam kunagi taluda!
Niisiis. Esimeste küsimuste seas uuriti mul peale operatsiooni kohe, kas lapsele võib anda doonorpiima. Jah, võib! See on suurepärane võimalus ja väga väga suur abi neile, kelle beebid on samas või hullemas olukorras kui meil. Suur tänu kõigile noortele emadele, kes enda piima annavad, sest rinnapiima heast mõjust ei ole kunagi küllalt! Nii et minu laps sai õnneks esimestel elutundidel ikkagi piima, mitte asendajat. Muidugi nüüd mõeldes, see oleks ka lahendus, aga ma olen siiski tänulik taolise võimaluse eest!
Minu esimene mure oligi siis ka enda seest see piim välja võluda. Kui nagunii on teada (ma ei tea kas kõigil, minul tegelikult ei olnud veel infot, arvasin ju ka, et küll jõuab), et alguses peab piima välja meelitama, siis keisriga pidi asi veel erinev olema - keha pole veel piimaks valmis või on šokis jm probleemid (siinkohal, ma pole meditsiinitöötaja, vaid proovin meenutada seda võimalikult täpselt, mis mulle räägiti). Niisiis, enne, kui ma üldse voodist välja sain, palusin lähedalasuval ämmaemandal (kes oli väga, väga sõbralik ja toetav) endale näidata, kuidas käib oma rinnast lüpsmine. Sest see, tuleb välja, on ka tehnika! Ei ole nii, et keerad rinda ja pritsib! Ja pole nii, et ühest suurest august kork tuleb pealt ja siis valad! Ei! On mitmeid pisikesi avasid, kust siis see piim nõrgub, immitseb või imbub, aga esialgu mul ei pritsinud. Ma olin nii õnnetu! Õnneks sai mingi kolm-neli tilka ikka kätte, ja kuna need esimeste päevade esimesed tilgad ongi olulised, siis ma olin väga õnnelik, et oma 1 ml kätte sain.
Kuna lapsega kohtusin ise alles 12 tundi hiljem, aga veel sülle ma teda võtta ei saanud, siis nägin, kuidas teda toideti. Väetike oli voolikute, juhtmete ja sondidega ning ta ühendati lahti, et siis süstla ja näpu tehnikaga anda piima. Magustoiduks siis ka minu ternespiim. Kusjuures mulle meeldis, et ämmaemand ütles - võta talle kaasa kingitus! Jah, see oligi minu kingitus talle, oma esiklapsele. Päris oma ema piim. Pojakest käisime vaatamas veel õhtul, kui ma enam ratastoolis ei olnud, ja siis sain teda ka enda rinnal hoida umbes 30 minutit. Aga veel rinda ei saanud anda. Siiski, üritasin välja meelitada järgmise kingituse.
Laps sündis neljapäeval ning enda juurde saime ta alles laupäeva õhtul. See oli esimest korda, kui me pidime talle süüa andma ise. Jälle süstla ja näpuga - see oli ka eraldi tehnika. Et milline näpp ja kui palju ja et laps peab ise tõmbama ja ise ei tohi süstalt lükata. See oli paras keemia ja nii raske, palju raskem, kui mõni muu ülesanne siin elus. Jah, kindlasti kõrvalt vaadates tundub jube lihtne, aga mul ei olnud. Olid emotsioonid ja tunne, et olen läbi kukkunud, et ma ei oska ja kas ma teen õigesti. Ja et vaene laps ei saagi ju üldse oma ema piima ja kas ta sööb piisavalt.
Olime neonataalprofiiliga erijälgimise all ning õnneks see aitas tohutult. Muidugi laps ei võtnud juurde, esialgu ju võtavadki alla. No siis on see kriitiline piir, eks. Ja kuna lapsel oli sünnitrauma tulemusena hapniku reguleerimise probleem, verehüübimise probleem ning uuriti nii kopse kui ajusid, siis see vaene laps sai pidevalt süste, teda kaaluti, tehti ultraheli ja muid protseduure, ning söömine, maailma normaalseim tegevus, oli samuti häiritud.
Esimene öö ma haiglas ei maganud, sest laps polnud minuga ja kõht ka valutas. Arusaadav. Teine öö ei maganud, sest laps polnud minuga, siis aga mees juba oli, ja sai mind aidata voodist välja. Aga väga õudne oli. Kolmas öö ei maganud ma, sest kuna laps ei võtnud juurde, pidi teda üles ajama kella peale ja toitma ja seejärel magama panema. Seda ma ka ei teadnud, et see on nii hull! Nimelt, kui alguses on vahet söötmistel a la 3 tundi (ma ei mäleta seda enam), siis me pidime seda tihendama - 2 ja poole tunni peale. Et laps saaks ööpäevas ikka rohkelt süüa!. Ja kuna ta ju magas, siis pidigi teda üles äratama. Kõige jubedam asi üldse. Siis just, kui pole oma rind. Aga me pidime ju majandama süstla, külma piima soojendamisega kuuma vee abil paraja (mis see paras on?) temperatuurini, ja siis talle une pealt seda andma. Ja last üles saada, vastsündinut? Järgmine raske ülesanne, mida koolis ei õpetata! Mehega koos siis guugeldasime, et mis me teeme. Et riideid seljast, et püsti asend, et mähkmevahetus, et õrn valgus ja mis seal kõik kirjas olid. Aga nüüd - kui laps peab süüa saama 2.5h tagant, siis kõik see ettevalmistamine ju võtab ka aega. Ja siis veel see tagasi uuesti magama saamine, kui beebi on üles ärritatud? Võimatu. Ma pidin üles kirjutama kellaajad, kogused jne. Ja siis esitama seda arstile. Et kas me pole ikka last näljas hoidnud. Mul oli telefon iga 2 tunni tagant helisema pandud, et siis veerand tundi enne ja veerand peale mässata. Aga eeldus, et ta 15 minutiga magama jääks, oli muidugi rumalus. Vähemalt ühe korra ta ei jäänud. Isegi kaks. Ja see graafiku välja mõtlemine juba, et kui ta kell 9 sõi, siis mis kell järgmisena ärgata, ja sealt edasi, sest seda kesest ööd välja mõelda, 3 ööd magamata, oleks olnud paras hullumaja puhvet.
No me saime hakkama! Järgmine soovitus emadele - maga, kui laps magab. Vaat see on keeruline, kui sa veel ei oska seda nippi. See tuleb ajaga, nüüd ma näen, kuigi minu puhul ikkagi vaevaliselt - olen niigi unehäiretega ja õrna unega. Ma ei saanud aru, kuidas ma saan seal jätkata seda 2,5-tunni režiimi, kui kogu aeg on kas koristaja, söök, günekoloog, lastearst, õde või ämmaemand uksest sisse tulemas. Sellise tiheduse peale oli hea, et olime karantiinis, st oli külastuskeeld gripihooaja tõttu, sest ma ei tea, millal veel oma inimesi vastu oleks saanud võtta!
Me toitsime last süstla abil niikaua, kuniks kaal stabiliseerus ning seejärel öeldi, et nüüd enam doonorpiima ei saa. Olime koguseid juba suurendanud (siinkohal mul pole märkmeid käepärast, kuid mäletan, et umbes 2-3 süstlatäit). Samal ajal minu rindades ju nii suurt voolu ikka ei olnud tekkinud. Harjutasime küll ning isegi oli nn väljakujunemata rinnanibu jaoks (see oli ka uus asi mu jaoks) selline kapsel või kaitse, mis aitas lapsel paremini imeda. Muide, kõik see aeg oligi poeg palju tublim kui mina. Pidime andma paljukardetud rinnapiimaasendajat.
Esimene kord, kui seda andsime, langes laps kui narkounne. Seda oli päris hirmus vaadata! Aga vähemalt aitas see kaaluiibe esmakordselt peale sündi plusspoolele viia ning peale seda, kui lapsel keelekida korrigeeriti (see oli ka hirmus vaadata!), ja lubadusega lastearstile, et kohtun imetamisnõustajaga, saime väljakirjutuse haiglast.
Õnneks juhtus nii, et olime imetamisnõustajaga samas majas ning tal juhtus olema vaba aega - astus meie toast lihtsalt läbi! Peale telefoniga kokku leppimist nii poole tunni jooksul. Ta võttis kaasa topsid ja kontrollis, kuidas ma piima lüpsan (jah see on kole sõna, aga ma ei oska praegu ilusamat ka mõelda) ning kui palju piima tuleb.
Mul oli alguses nii, et vasakust ei tulnud peaaegu üldse ja paremast vaid väheke.
Vestluse jooksul, mil nõustaja mitmeid küsimusi esitas, ja sealjuures ka suurte silmadega vaatas, et juba rinnapiima asendaja, ning ainult süstlaga (õnneks, mitte pudeliga, sest - tuli välja, see on suur no-no), soovitas ta küll kiirelt endaga ja lapsega tööd teha, et ei peaks asendajat andma.
No tore-tore, aga kas see töö ka vilja kannab? Kas koostöö sujub?
Samal ajal ma muidugi lüpsin topsi 2 rinnast kokku ligi 25 ml piima. See oli suur uhkuse tundmise koht! Ning asi ei tundunud üldse nii halb! Kuna laps just sel ajal magas (oli järjekordse süsti saanud ja traumast nutuga uinunud), siis me ei saanud proovida rinna andmise tehnikaid. Kuid leppisime kokku ametliku konsultatsiooni juba järgneval päeval, kui koju saime.
Esimene konsultatsioon ja süda värises! Õnneks läks kõik hästi - mulle tutvustati rinnapumpasid, erinevaid imetamise asendeid ning vaadati, kas laps minuga ja mu rinnaga ka koostööd teeb. Nõustaja vaatas üle ka selle kaitsme ning vahetas välja - olevat liiga väike, jällegi asi, mida ilma nendeta poleks teadnud. Ning üldsegi, see pidi alguses aitama ka seda uut ja tundmatut ehk valutunnet ka leevendada. Muidu ta väga seda ei soovitanud, aga parem see, kui et ei anna rinda.
Arvestades, kui hästi oli lapsel imemise refleks arenenud (ja see polnud õnneks ununenud), saime me kenasti hakkama! Lisaks tutvustas ta mulle topsist jootmist (jälle uus asi!), mis pidi üldse kõige parem olema, isegi süstlast parem! Ja laps jõi ja mina sain hakkama ta jootmisega.
Kodus mees ei toetanud seda topsi värki. Ta arvas, et tõmbab endale kurku. Nii et sellised pinged ka. Ja kui on rinnapiimaasendus, siis kõik käibki kella peale ning kui laps vahepeal nutab, siis ei saa talle süüa pakkuda. Samuti ei soovitatud lutti anda, ammugi veel lutipudelit - mõlemad rikkuvat imemisvõtet lapsel. Kuigi ei pruugi midagi juhtuda, siiski VÕIB, mis tähendab, et ta enam rinda üldse ei võta. Ja see mind väga hirmutas. Nii et ma olin sõnakuulelik patsient, ei kuulanud ümbritsevaid, kes mulle lutte kinkisid, silmi rullisid ja muidu ohkasid, kui ma oma lapse kisa "talusin" ning teda "piinasin". Seda oli päris valus tegelikult taluda. Seda suhtumist. Sest mulle endale jäi mulje, et ega ta ikka niisama ei karju ka. Ikka põhjusega, ja ma tegelesin siis sellega, mitte ei vaigistanud tema "häirivat" kisa lutiga. Sest mina olin ju lõpuks temaga kodus, mitte teised.
Paar korda käisin imetamisnõustaja juures veel ja protseduuride käigus alati pandi laps rinnale ning mõõdeti, kui palju ta süüa sai. Ja ta sai 80-90ml ühest rinnast 15-20 minuti jooksul. Siis hakkas unelema. Pidi aktiveerima - kasutasin massaaži ja sõnu "sööme-sööme!". Teisest rinnast sõi 10 ml peale ning kõht oligi täis. Tavaliselt peale seda magas mõnda aega.
Proovisime ka pumpasid neil kordadel, et varuks oleks piima. Manuaalne pump ei töötanud. Elektriline ka mitte - mul on mõlemad pumbad ilmaasjata kodus olemas. Noh, nüüd võin neid niisama imetleda! Kodus korra elektrilisega veel proovisin, ent tulemus oli see, et määrisin nii 5 milliliitriga selle 200 ml nõu ära! Ei tulnud rohkem! Ja kui kade ma olin, kui lugesin, kuidas paljudel purskab. Või tuleb rammusat "vahukoort" ehk ka "kondenspiima", nii et laps muudkui kosus. Meil võttis grammi kaupa juurde. Mul oli eraldi renditud koju selle jaoks kaal, mis näitas 10 grammi täpsusega, ja tekitas omakorda stressi, kui laps ei kosunud. Ma pidin ka selle kohta iga päev numbrid kirja panema, et kui palju sõi, kui palju on lapse kaal ilma riieteta ja enne söömist. Aga talle ju ei meeldinud kaal. Ja talvel oli riieteta jahe. Ja üldse see riieteta protseduuritamine oli raske mu jaoks. Hiljem ma õppisin, et kaalusin mähkme ja bodi eraldi ja lahutasin lapse kaalust! Oli palju lihtsam.
Samal ajal jätkasin kõike seda rinnakaitsmega ja see sai mulle ka harjumuslikuks, lihtsalt iga kord pidi seda kaasas kandma. Igaks juhuks soetasin mitu, kartuses, et kui kaob, siis ei saagi laps süüa! Hirm oli nii selle ees, et ta ei oska ilma imeda kui ka selle ees, et ta enam kunagi tavaliselt rinda ei võta (ka seda ütles mulle keegi möödaminnes ja isegi nagu üleolevalt, et hea loll). Teisest küljest jah, rinnapõletik või veritsevad rinnad on teine äärmus, nii et pigem siis kandsin seda.
Imetamisnõustaja soovitas ka RPA ära jätta, järkjärgult. Ma proovisin, ja jätsin tegelikult üleöö selle ära. Aga tagavaraks oli esimestel päevadel ikka see purgike kogu aeg olemas (Aptamil, sama, mis haiglas). Oli ka välja minnes süstal kaasas, oli see purk ja oli teadmine, et ma saan sealt alati võtta.
Aga kui laps oma sünnikaalu oli saavutanud ja võttis ikka juurde ning oli tegelikult saanud nüüd juba ainult rinnapiima, oli mul veelgi suurem eesmärk nii edasi minna! Seega, sain aru aru, et pean järgnevad nädalad nii kaua ja nii palju andma lapsele rinda, kui palju ta küsib, kui tihti ta küsib ja kui kaua soovib rinnal olla, niikaua lasen!
Umbes paar nädalat ma sisuliselt elasingi voodis. Või diivanil, ja sõin lapsega sünkroonis. See tähendas muidugi, et söök pidi mul olemas olema ja kohe ka võtta. Pidi olema selline, et sain näpuvahet süüa. Lamavas asendis. Vaikselt. Et kui laps peaks magama jääma, siis see ei ärataks teda.
Mul oli õnneks toeks mees. Ja kuigi mu lapse esimene sünnipäev möödus hommikul selliselt, et pika nõudliku hommikuse nutu peale käratas mees "kus see lutt siis on?" ja terve päev samamoodi voodis, sugulased teises toas, siis praegu tagasi vaadates ei ole sel enam mingit tähtsust. Ma tegelikult ka andsin lapsele pea et iga tund rinda, vahel poole tunni tagant üht ja siis teist. Ja vahel oli rinna andmise aeg nii 30-50 minutise kestusega. Ma ei saanud aru, kuidas inimesed üldse midagi teha jõudsid? Täna on lihtsam - laps imeb 5-10 minutit võimsalt ning leiab palju kergemini ise õige koha üles.
Ma kasutasin äppi, kuhu panin minuti pealt taimeriga kirja nii öösel kui päeval, millal ma söötsin. Ja jälgisin hüsteeriliselt tekkinud graafikuid ja keskmisi. Aga vähemasti ei pidanud öösel pliiatsit ja paberit haarama ega meenutama unise peaga, kummast rinnast viimati sõi. Hiljem hakkasin sinna ka unesid lisama, aga sellest kunagi kindlasti jälle eraldi! Kui proff olen (kui selleks kunagi saan st).
Ma unistasin, et ma oskaksin anda lapsele süüa rohkem kui ühest või kahest kramplikust asendist (jalgpall/käekott ja pikali) ning ootasin, millal mu käed ei sureks ning rind lapsel suust välja ei libiseks. Nüüd on mul mitu asendit ning ilma tugitoolita, toeta või padjata pole probleem süüa anda.
Ja ma usun, et eraldi teema on imetamine avalikus kohas. Ma teadsin seda juba ammu, et last ma nälga ei jäta ja peldikusse ma söötma ei lähe. Ning kui kellelgi on sel teemal kobisemist, siis ma olen valmis sõtta minema (okei, vähemalt argumenteerima). Tänaseks ei ole ma näinud vildakaid pilke, olgugi, et rinda olen andnud kinos, kohvikus ja restoranis, õues ja pargis ning pereringis rääkimata. Laps on muidugi ka osavamaks saanud ning oluliselt mugavamaks teeb asjaloo ka fakt, et enam ei pea neid piimatilkasid püüdvaid padjakesi kasutama. Juba teine asi, mida pidi kaasas kandma seoses imetamisega (mähkmekott oli ju nagunii).
Peale seda esimest kuud oli veel paar korda, kui oli raske. Esimene piima tellimise (mis see veel on, eks - ma ka ei teadnud!) periood ning kui oli ka esimese ja teise kasvuspurdi aeg (just, need on ka tähtsad asjad, mis mõjutavad rinnapiima lapse puhul, aga ükskõik millise lapse puhul seda söömise ja imetamise värki, jällegi - ma pole arst!). See tähendas, et laps oli pidavalt nagu näljane, nuttis tissi otsas sageli ning tundus (aga ainult tundus!), et ta ei saa kõhtu täis. Siinkohal oli mul väga raske jääda endale kindlaks, et ainult rinnapiima pakkuda. Ja kuna ma olin siiski aru saanud, et nii on õige, elasin ma selle nutuse perioodi ka üle. Teadjamad ka ütlesid, et lapse nutt ja pidev imemine mõjutavad rinnapiima väga ja selle tootlikkust. Nüüd hiljem olen seda lugenud juurde ja saan aru, nii ongi. Et ta nutab ja rind nn elab kaasa.
Elasin üle ka mõned korrad selle nn tissistreigi ehk olukorra, kus laps on näljas (peaks olema) näljane, aga ei võta tissi. Kui võttis, siis paariks sekundiks, ja viskas välja. Ja nuttis. Selle peale pidid paljud loobuma ja minema RPA peale üle. Guugeldasin mitu korda selle kohta ja kõige olulisem oli kannatlikkus. Pluss see, et proovida erinevaid asendeid, ruume, pimedat, hämarat, muusikat, ja alati ja ikka jälle pakkuda. Ja ise mitte end häirida lasta nutust. Et küll nälg ikka või vähemalt uni ikka aitavad - sageli läbi une söömine pidada olema hea nipp. Proovisin ka kaitsmega ja ilma.
No see oli kõik jälle väga raske taluda. Sest imik ei tee seda ju "meelega", et viskab rinna välja. Aga paljudel, kellega rääkisin, sh mul endal ka kaks korda, et "kas ta ei taha" või "ta vist vihkab mind" (no ehk mitte nii drastiliselt). Reaalselt olen ühe korra nutnud selle rinnastreigi pärast.
Muide, pumpamist pole ma siiani uuesti katsetanud. Idee poolest peaks see aitama piima tekitada taas. Ma võtan selle ette! Siiani tean, et ainult käsitsi tuleb kõige paremini piima mul. Õnneks pole siiani vaja läinud seda, kuigi ühe korra, kui jälle streik oli, siis hakkasin aegsasti tilgutama. Panin külma, sest rahunenult laps jälle tahtis rinda.
Kõige viimane raske periood oligi järjekordne kasvuspurt 3-4 kuu paiku. Siis oli tunne järsku, nagu rinnad olid täiesti tühjad. Laps imes ka kuidagi kiiresti ja kui nüüd oli juba see tase mul, et ainult ühest rinnast olin tükk aega söötnud, nii ööl kui päeval, siis järsku hakkas rohkem ja mõlemast nõudma. Aga siis tuligi välja, et lapse oskus on arenenud ja ta oskabki kiiremini imeda ning ka osavamalt ning vajab samas harvemini ja rohkem. See oli uus asi mu jaoks ning vajas harjumist, kuid hakkasin siis iga kord pakkuma. Ja kui tekkis kahtlus, et kas ikka saab (ma nüüd kaalu enam ei kasuta), siis pigistasin rinda ja tuli. Millalgi selle perioodi jooksul, veidi peale 3. kuud, lõpetasin ka selle kaitsme kasutamise - ja nüüd polegi seda vaja läinud. Õigupoolest ei tea ma isegi, kus ta enam on.
Kogu aja jooksul kõige raskem muide lisaks sellele, et olen esmakordne ja tundlik ema ja et piimatootlusega oli probeeme, oligi ümbritsev suhtmine ja info killustatus. Arstid soovisid ühte. lähtudes graafikutest (liiga väike kaaluiive, RPA on teadlaste poolt välja töötatud, last ei saa näljas hoida), imetamisnõustajad andsid teisiti nõu (ära anna RPA, lutt on saatanast ja pudelid pane põlema) ja tuttavad ning sõbrad veel omamoodi. Oli väga raske jääda siin endale kindlaks ja mõelda: stress, alasöömine ja üleliigne väsimus, mis kõikidest nendest segajatest tekivad, on kõige suuremad rinnapiima vaenlased. Avaliku imetamise küsimus on kökimöki siinjuures!
Ühe korra perearsti juurde sattudes oligi olukord, kus ma tundsin, et peale liiga väikest kaaluiivet kahtlustati, et ma ei anna lapsele korralikult süüa ning lasen tal nälgida. Minu julge kavatsuse peale kohapeal rinda pakkuda tegi laps aga korraliku röökla ning hoolimata, et see oli väsimusest, vangutas pereõde halvustavalt pead. Tegelikult oli lapsel uni. Aga ma polnud veel piisavalt enesekindel ega osanud seda selgitada. Mida mina, esmakordne ema, ikka tean!
Ma oskan nüüd olla targem ja loodan, et kõigil jätkub samasugust jõudu. Sõprade ja lähedaste abiga muidugi. Mehest on igatahes väga palju abi olnud, kui ta ükskord aru sai, mida ma vajan (eks pidin selle ka ise sõnastama). Ja mõistagi oli väga palju abi imetamiskabinetist, kus juba õppisin päris palju ja sattusin ka hea huumorisoonega inimese peale. Ma sellist tädilikku manitsemist ei oleks vist ilma pisarateta välja kannatanud - niigi oli keeruline ja halb aeg.
Siinkohal ei hakka ma ka rääkima, kuidas sinu seni privaatsetest rindadest saab järsku sugulaste, arstide ja maailma huviobjekt - see on alguses väga võõras. Nüüd olen ma harjunud ja tänan alati viisakalt, kui keegi küsib, kas piima jätkub. Alguses paistis, et mis see teiste asi on. Aga nüüd saan aru, et see on hea soov soovida, et piima jätkuks! See on vaata et kõige tähtsam asi üldse!
Ma sain oma tahtmise - 100% rinnapiima lapse. Ja kogu oma eluea jooksul on ta joonud ära vaid paarsada ml kunstpiima. Ja see on minu jaoks väga suur põhjus olla õnnelik ja uhke ka. Esiteks hea lihtne, teiseks kasulik ja kolmandaks, see on ime!
Tahaks kohe kallistada teid mõlemaid. Ma absoluutselt ei kujuta su läbielamisi. Ei rasestumise ega sünnituse ega imetamisega seoses. Ja ma ei soovi ühelegi emale selliseid väljakutseid. Sa oled nii tugev ja tubli naine. Kallid veelkord!
ReplyDeleteAga ära ole kuri ka minusugustuse peale. Lihtsalt puudubki kogemus ja teadmised probleemidest. Ma loodan, et ma ei ole olnud nii mats oma sõnade või ütlemistega. Seda, mida suust välja ajada tundlikule emale, tuleb ikka hoolikalt valida. Sellega olen üdini nõus. Ka minul, kellele on antud musterlaps, oli kordi ja kordi sisemisi kihvatamisi, kui keegi midagi nõmedat ütles. Ahjaa, mingi täiesti suvaline naine rongis aevas heaks mu 4-kuust beebit paksuks nimetada nt. Wtf?
Mul magas Mesilane üle aasta kaisus. Sõi öösel täpselt nii palju ja tihti kui ise soovis. Perearst ütles, et just öine imetamine tagab piimatekke. Seega ma ei keelanud. Ammugi ei hakanud teda oma voodisse v teise tuppa tõstma, nagu beebigrupis osad kirjutasid. Uhh. Minu küljeluu ja ta on nii beebi nii lühikest aega.
Mul oli nii palju mõtteid, mis ma kõik jagada tahtsin. Ei tule meelde enam. Aga seda ütlen veel, et sa oled nii tubli, et alla ei andnud ja et selle kõige kiuste positiivne suutsid olla.
Ehh! Ilusti öeldud. Ja eks ma ju ise ka mats olnud! Ja kindlasti oleme kõik öelnud asju, mis nüüd, "valgustatuna" tunduvad ebaviisakad või solvavad või lausa südant purustavad... ja mida sooviks, et poleks öelnud. Eks need on minu mõtted ja tunded.
ReplyDeleteMa ei tea, kas ma kirjutasin seda ka, et ma unistasin, et ma oskaks igast asendist imetada. Nüüd oleme me pojaga mõlemad osavamad ja mul on tunne, et enam pole asi minu riietuses ega kohas, vaid just selles, et oleme koos õppinud seda protseduuri tegema! Ja kuigi istudes näiteks ilma nende patjade ja muude abivahenditeta saan hakkama, nt kohvikus (see oli üks suur motivaator), siis pikali on endiselt kõige lihtsam ja lootus, et laps magama siis jääb, säilib ka veel kaua. Ta viimasel ajal ei jää. Ja püsti saan ka hakkama. Aga linas pole veel proovinud - tegelikult peaks! :)