Kui ma vanasti lugesin suve kuude järgi, et juuni, juuli, august, siis selle järgi ongi tänasest käivitunud suve teine pool. Nüüd aga pole ju päevadel minu jaoks vahet - kui on ilus ilm, siis ongi suvi! Ja kui olin kontoris, siis iga närune nädalalõpp vihmaga oli täiesti masendust tekitav ja tundus, nagu oleks tegemist ilmataadi konspiratsiooniga.
Nüüd on aga kõik ok - elu on lill, mina magan lähtuvalt beebist, lähen õue ja poodi, siis kui talle sobib ja teen süüa ka siis kui talle sobib. Noh vetsu peab siiski minema, kui põis kutsub, aga olgem ausad, minu põis on ja juba üsna kannatlik. Ning üks rinnast toitmise eeliseid on, et õhtul võid küll terve arbuusi ära süüa, aga hommikul ikka pissihäda pole. Pigem endiselt kurk kuivab! Versus raseduse aeg, kui ainult pissil käisingi.
Hetkel on mul elu seega üsna kaootiline ja täiesti selline nagu mõnel teisel "sekretäri" ametikohal: oma aega ma enda järgi enam ei planeeri. Järgmine samm on spetsialist, kui ma last juba natuke paremini tunnen ja tema maailmaga ka rohkem valmis on. Siis planeerin mõned asjad juba ise. Ning veel vanemana saan lõpuks tegevjuhiks. Ehk direktorikski. Siis, kui noormees vajab tugevat kätt suunamisel.
Ma lohutan end sellega, et antud "firmast" lähen ma ka pensionile ning teatud vanuses juba vahelduvad taas osad - mina olen seniilne ja väeti, poja peab mind välja kannatama ja võibolla paar korda doktori juurde viima.
Aga enne seda lähme sõbrannadega peole, ma lasen tal end poodi vedada ja muid sõite teha, et talle meenutada, kuidas mina praegu tema logistik olen.
Ilmselt ma nii julm pole, et pool toitu peale restoranis käiku välja oksendan, püksid täis teen ja seejärel lohutamatult röögin, ilmselge põhjuseta. Hetkel tundub, et see võiks olla vaid haiguslik :D
Aga never say never.
Niisiis. Sekretär-asjaajaja-koristaja-kokk-põetaja. Õige jah, riik ju maksab ka hetkel.
Nüüd on aga kõik ok - elu on lill, mina magan lähtuvalt beebist, lähen õue ja poodi, siis kui talle sobib ja teen süüa ka siis kui talle sobib. Noh vetsu peab siiski minema, kui põis kutsub, aga olgem ausad, minu põis on ja juba üsna kannatlik. Ning üks rinnast toitmise eeliseid on, et õhtul võid küll terve arbuusi ära süüa, aga hommikul ikka pissihäda pole. Pigem endiselt kurk kuivab! Versus raseduse aeg, kui ainult pissil käisingi.
Hetkel on mul elu seega üsna kaootiline ja täiesti selline nagu mõnel teisel "sekretäri" ametikohal: oma aega ma enda järgi enam ei planeeri. Järgmine samm on spetsialist, kui ma last juba natuke paremini tunnen ja tema maailmaga ka rohkem valmis on. Siis planeerin mõned asjad juba ise. Ning veel vanemana saan lõpuks tegevjuhiks. Ehk direktorikski. Siis, kui noormees vajab tugevat kätt suunamisel.
Ma lohutan end sellega, et antud "firmast" lähen ma ka pensionile ning teatud vanuses juba vahelduvad taas osad - mina olen seniilne ja väeti, poja peab mind välja kannatama ja võibolla paar korda doktori juurde viima.
Aga enne seda lähme sõbrannadega peole, ma lasen tal end poodi vedada ja muid sõite teha, et talle meenutada, kuidas mina praegu tema logistik olen.
Ilmselt ma nii julm pole, et pool toitu peale restoranis käiku välja oksendan, püksid täis teen ja seejärel lohutamatult röögin, ilmselge põhjuseta. Hetkel tundub, et see võiks olla vaid haiguslik :D
Aga never say never.
Niisiis. Sekretär-asjaajaja-koristaja-kokk-põetaja. Õige jah, riik ju maksab ka hetkel.
No comments:
Post a Comment