Ma olen depressiooniga üsna lähedalt kokku puutunud ja see ei ole lahe. Ise olen kergemat sorti versioonist ikkagi ise välja tulnud - siis, kui teraapia korras spetsialist veidi näppu vibutas, et pean end jälgima.
Nüüd on sama olukord ühel noorel emmed, kes, julgen öelda, sarnaselt mulle, on kena noor ja edukas ja julge ja tark naine. Mina muidugi noor enam pole :D aga ega temagi mees ei oska kuidagi hästi miskit teha. Ja küsimus polegi mehes. Või Mehes. Vaid inimestes. See depressioon on salakaval ja peletab kõik nii eemale.
Mu enda ema on aastaid end ravinud. Mu kunagise parima sõbranna ema ei tulnudki välja omal käel. Oma käe läbi hoopis otsustas lahkuda. Ja nii läks ka minu esimene boyfriend, kelle diagnoosi ma küll ka ei hakka siin takkajärgi panema, aga praegu üle aastate tundub, et võis ka nii olla.
Raskeid hetki on mul ka. Olen samuti depressioonile kalduv (kuigi ma seda ise poleks osanud oodata ning minu väljapoole suunatud minast ei oska seda ehk ka teised). Aga üldiselt noored emad omavahel räägivad neist. Mitte teistele. Noored emad on ju õnnelikud ja rõõmsad ja kuigi räägitakse väsimusest ja sellest, et rutiin tapab, ei räägita näiteks üksildusest ega kogu köögipoolest. Ega keegi ei taha kuulda sellest ka.
Jah unevõlg ja titelapid ning alati elevust pakkuvad kaka ja hambad on normaalne ära mainida ka lastetule kolleegile, lastega inimene oskab juba küsida ka tunde kohta, kuidas on last panna lasteaeda või esimest korda saata ema juurde terveks ööks. Aga kindlasti ei taha keegi kuulda, kui intensiivselt ruineeriv ja väsitav ja keeruline ja vastutusrikas see kõik on. Et see pole lihtne, kuigi see on loomulik. Ja muidugi on õnn ja rõõm jne kõik meie õuel, aga millegipärast pole okei öelda, et see on raske. Ja hoopis teistel põhjustel, kui loogiliselt võiks eeldada.
Eriti meil Eestis. Palk ju jookseb esimesed poolteist aastat ning võid teha mida iganes. Otsid raha eest tegevusi. Jah see on õige - kui palk võimaldab. Ent võib ka jõuda sinna, et juba välja minemise eel tekib ärevus - äkki midagi juhtub, mis siis kui beebil on tuju, mis siis kui ... jne. Mina jätan mõnikord selle kõige hirmus küll mõned asjad tegemata. Olen alati väga rõõmus, kui siiski end ületan ning tehtud saan ja Poja ka kaasa aitab ega nuta. Kadestan ju täie mõistusega neid, kellel lapsed kärus tunde nõus olema ka ärkvel või magavad nad tundide kaupa. Aga jah, ma ise mõtlen et minu shoppamise või seltskonna vajadused pole nii suured, et beebi peaks kannatama. "Kannatama" mõnikord ka. Aga mulle ei meeldi, et lärm ja rahvarohked kohad ja muu pisikesele stressi tekitavad. Kunagi. Ehk. Aga mitte alla aastasele.
Ehk siis.
Minu teraapia on nüüd see, et ma lindistan ühe emmega. Nagu päriselt - kõigest. Nagu telegramm, aga iPhone ja lindistused. Minutite ja tundide kaupa. Jagan kellegagi oma päeva just siis, kui ise saan, mitte siis, kui keegi ei saa toru võtta. Ning sellest piisab! Ei peagi kohe vastust kuulma. Ja enda juttu üle kuulates saan ka vahel aru, kas ma olen siis nüüd üle reageerinud või ka nädala pärast a la tunnen nii. Ja see aitab. Tore on kuulata neid mõtisklusi ja rõõme ja muresid. Nagu väike kuuldemäng või raadio järjejutt või Ted Talk. Tervendav ja minu jaoks vajalik. Ja nii tänuväärne formaat. Nagu sessioon. Minu oma ööraadio.
No comments:
Post a Comment