Neli päeva tähtajani

Loomulikult annan ma endale aru, et see on indikatiivne kuupäev, sest mul ei ole plaaniline keiser (ma oleks siis vist ikka täitsa närvis, aga samas teisest küljest just rahulikum?). Samal ajal beebigrupis on iga päev mõni jälle ära sünnitanud - paar tükki varem ja paar tükki ka üle tähtaja. Mina olen muidugi esmasünnitaja ja kindlasti ei saa ka aru, missugused need "õiged" valud siis on, kuigi neist ju räägiti ka. Aga siin inimesed räägivad ikka täitsa ulmeasju ja ma üldiselt neisse ei süvene ka. Niisiis ootan lihtsalt ja olen tohutult elevil! Väga paljud inimesed juba küsivad esimese asjana telefonis - noh, võtsid vastu, ei sünnitagi? Mul on kahtlane tunne, et ma kannan selle lapse üle. Samas never know - võib alati minna juba hommepäev haiglasse :D Nii et ma siis ootan siin.
Aega veedan tavaliselt - iga päev planeerin mingi väikse tegevuse ja alles eile koristasin kogu kodu ära, eesmärgiga rohkem enam mitte avada majapidamiskapi ust ja sealt tolmuimejat, põrandalappi ega puhastusvahendeid. Nüüd siis peame elama kliiniliselt, ilma tolmu tekitamata, või siis lihtsalt sellega leppima, et ainus kord ongi tolmukord.
Õnneks ma magan nüüd suhteliselt hästi, kui valin õige magamaminekukellaaja. Aga parim ja toitvaim uni on siis, kui vahepeal üles ärkan, siis jällegi ära väsitan end ja siis uuesti uinun. Üle 5 tunni korraga und ei naljalt ei saa - seega 1-2 paiku magama ja ärkan 6-7 paiku, et siis koos hommikust süüa. Telekas on tühjaks vaadatud ja internet on ka otsas. Aju ei omanda midagi peale uute maailmakodanike fotode, nende sünnikaalude ja pikkuste... armas on muidugi vaadata.
Nii et... ootan!

No comments:

Post a Comment