Viimane päev

Täna on viimane täispäev kodus ilma uue ilmakodanikuta! Jep, sest on otsustatud - ma lähen homme haiglasse ja hakatakse esile kutsuma. Seega, olen põnevil ja veel rohkem ootel, kuna ei istugi hetkel koduselt teadmatusest, et millal siis midagi toimub, ning ka viimased õhtud kinos ei ole õnnestunud ühtegi tooli saalis puhkenud veega ära märgistada.
Seega täna hommikul nautisime veel viimast esmaspäevast hommikusööki elus täiesti kahekesi. Täitsa eriline tunne oli tegelt, ja kuigi pidulikuks läheb ju asi siis, kui uus ilmakodanik üle läve tuua, mõtlesin, et see on meie viimane täispäev ainult kahekesi siin ilmas :) Alates homsest (aga suurema tõenäosusega pigem ülehomme, ja mõnda kogemust vaadates ka paari päeva pärast alles) on juba lood mitmekesisemad! Nii et homme on meil veebruarikuu viimane teisipäev ja sel puhul lähen võtan end sisse hakatakse protseduuritama.
Ei ole just päris "see" tunne, aga esmasünnitaja puhul pidada olema tavaline nii ülekandmine kui ka siis esilekutsumine. Seni olen nn tulemusteta pidanud kõhuelanikuga läbirääkimisi, tal on nähtavasti hea olla veel ja ma saaks kasvada veelgi suuremaks kui dinosaurus-känguru, kes ma praegu olen. Tõeline vaatamisväärsus seega. Eriti, kui ma vaatan mingit detsembris tehtud fotot, kus ma arvasin, et olen juba väga suur - ja nüüd vaatan, et ehh, kõik läks ju selga. Täna on juba asjad kõik väikesed :D
Hommikusöögil arutasime, et plaaniline keisrilõige on kõige teadlikum valik ilmselt - lähed sisse, siis ops! narkoosi, ja järgmine hetk ärkad, beebi olemas. Ja kõige shokeerivam on ilmselt see erakorraline keiser, kui sekunditega kõik muutub... aga ka esilekutsumine võib olla väga intensiivne ja kiire, et keha ei jõua valmistuda... või siis ei mõju üldse nii kiiresti kui vaja, ja siis on see ootuseäng nii suur.
Seega, nüüd siis alates homsest võite siin käia piilumas. Ma live-streami ei plaani, aga noh mobla on ju kaasas ja... sünnitustoas telekat pole, seega... jääb üle käia ja veebis tsillida (kuni saab "tsillida").