Meil on nüüd 5 nädalat täis ja alates tänasest jookseb kuues. See tähendab, et ma olen aru saanud - päevad pole vennad! Nii nagu ma olen juba aru saanud, et pojal on gaasid. See on ilmeksimatu tõde ja selle vastu ma ei saa. Muust ma väga palju veel aru ei saa, aga noh - vara veel.
Käisime arstil ka. St perearstil esmasel visiidil, et meid hingekirja võetaks.
See päev muidugi algas halva tujuga: esiteks gaas segas magamist, siis söömist ja loomulikult krooks ja puuks olid algpõhjused. Tegin siis arstitädi jaoks poja hommikuse dushiga puhtaks. Ja kui talle muidu meeldib dush, siis seekord oli ta pahas tujus ja vihastas. Ühesõnaga, kisaga käis kogu protseduur. Aga ma ei saa viia ju musta last arstile, kutsuvad veel sotsiaalametnikud, eks.
Igatahes dush oli viimane piisk väsinud lapsele ja ta jäi kohe magama.
Mina sain teha korraliku hommikusöögi: tatrapuder, muna, võiku ja kohvi. Nagu peab.
Just kui olin lõpetanud ja mõtlesin ka veidi koristada, hüüdis pill tagatoast ja aeg oli tegutseda. Veidi poiss sõi vähemalt, siis oli kisapaus, ja siis lõpuks sõi korralikult. Hellust oli vaja hädasti.
Ja kui oli aeg minna välja, siis tuli jälle suur nutt peale. Lõpuks sain läbi häda ta riidesse. Laste piinamise võte nr 1 onju. Õnneks turvahällis ta rahunes ning magas minutiga.
Kahjuks on meil sõit arstile nii 5 minutit, aga kuna pidin kaugele parkima, siis jõu- ja ilunumbreid tehes ehk turvahälli kiigutades, endal selg leemendamas, sai ta edasi magada. Ja kuna jäime hiljaks, siis sai veel magada.
Järgmiseks ootas meid pereõde. Laps nagu illikuku. Teate ju küll. Et kui võõrad, siis hea laps, kui omad, siis tujutseb. No vot meil on ka nii. Igatahes saime mõõdetud ja kaalutud end. 4 nädalaga ehk peale haiglast koju saamist on laps juurde võtnud 631g ja kasvanud 1.5cm. Pereõde vangutas pead ja arvas, et issand jumal, ikka vähe. Mõistagi ma tõmbasin selle peale turri, sest kurat - mis vähe??? Vaata mis põrgust me läbi tulime! Aga ei.
Justkui illustreerimaks seda juttu, hakkas poja nutma. Kuna seal head lahendust rinna andmiseks ei olnud, siis üritasin kuidagi põlve otsas. Poiss tegelt oli väsinud ja kisa võinuks tõlkida: pane enda tiss ära ja lase mul magada. Ja siis see pereõde vaatas mulle etteheitev-süüdistavalt otsa, et nonäed - ta ei saa piisavalt SÜÜA! Issand jumal, mul sitt kees. Ja siis ta hakkas rääkima: ei, rahunege. Siis saab laps ka rahuneda. Ja kui mulle keegi ütleb rahune maha, siis ma tahaks teda lüüa. Sest ma olin rahulik, aga tahtsin kiiresti saada poja magama. Andke enda retseptid ja asjad.
Pärast muidugi tuli välja, et ta on ämmaemand ka olnud ja elas oma komplekse minu peal siis ellu. Et nagu "imetamisprobleemidest tuleks rääkida". Mine pekki. Kui ma tahan, siis ma lähen räägin nendega, kes meid juba aitasid!
Ah. Minu arvates me oleme tublid ja premeerisin end kohe jäätisega. Poja vajus sekundiga turvahällis magama ja lasi mul teha järgnevaid asju: käia kodust läbi ja panna lõpuks käru autosse mehe abiga, külastada beebikeskust, et seal siis veenduda - meie turvahällile ei ole selle vankri ratastele adaptereid; osta poest hädavajalikke asju (küll on head need shoppingkärud ja iseteeninduspult, umbes 5 minutit läks ainult); käia läbi apteegist ja postkontorist ning võtta kaasa takeaway söök ning isegi osta endale uue panni (vana läks hingusele). Ja siis ma käisin veel ja pesin auto ka puhtaks. Ja lõpuks jõudsin koju, sõin toidu ära, lobisesin sõbrannadega ja siis ärkas ka laps, nagu uus inimene, ja oli terve päeva ka mulle illikuku. Magas, sõi, magas jälle ja sõi ja ööunne läks ka normaalsel ajal. Kõikidele tegevustele lisaks sain veel ka kulmud pähe (veel ma ju ei unista salongi minemisest).
Tehnoandmed lapsel 5-nädalasena: 3845g ja 53cm, pea ümbermõõt 38. Järgmine nädal vaktsiini saama.
Täna seevastu ärkas laps hea tujuga, aga see ei näidanud midagi. Ta sõi hästi, aga magas kehvasti, tukkus powernap'ide kaupa, nõudis süüa, kakas õnneks, aga sellega kaasnes 3 x outfiti vahetus nagu pretentsioonikal diival... oeh. Lõpuks kell 7 õhtul jäi normaalselt magama :)
Ma olen inimlutt!
Käisime arstil ka. St perearstil esmasel visiidil, et meid hingekirja võetaks.
See päev muidugi algas halva tujuga: esiteks gaas segas magamist, siis söömist ja loomulikult krooks ja puuks olid algpõhjused. Tegin siis arstitädi jaoks poja hommikuse dushiga puhtaks. Ja kui talle muidu meeldib dush, siis seekord oli ta pahas tujus ja vihastas. Ühesõnaga, kisaga käis kogu protseduur. Aga ma ei saa viia ju musta last arstile, kutsuvad veel sotsiaalametnikud, eks.
Igatahes dush oli viimane piisk väsinud lapsele ja ta jäi kohe magama.
Mina sain teha korraliku hommikusöögi: tatrapuder, muna, võiku ja kohvi. Nagu peab.
Just kui olin lõpetanud ja mõtlesin ka veidi koristada, hüüdis pill tagatoast ja aeg oli tegutseda. Veidi poiss sõi vähemalt, siis oli kisapaus, ja siis lõpuks sõi korralikult. Hellust oli vaja hädasti.
Ja kui oli aeg minna välja, siis tuli jälle suur nutt peale. Lõpuks sain läbi häda ta riidesse. Laste piinamise võte nr 1 onju. Õnneks turvahällis ta rahunes ning magas minutiga.
Kahjuks on meil sõit arstile nii 5 minutit, aga kuna pidin kaugele parkima, siis jõu- ja ilunumbreid tehes ehk turvahälli kiigutades, endal selg leemendamas, sai ta edasi magada. Ja kuna jäime hiljaks, siis sai veel magada.
Järgmiseks ootas meid pereõde. Laps nagu illikuku. Teate ju küll. Et kui võõrad, siis hea laps, kui omad, siis tujutseb. No vot meil on ka nii. Igatahes saime mõõdetud ja kaalutud end. 4 nädalaga ehk peale haiglast koju saamist on laps juurde võtnud 631g ja kasvanud 1.5cm. Pereõde vangutas pead ja arvas, et issand jumal, ikka vähe. Mõistagi ma tõmbasin selle peale turri, sest kurat - mis vähe??? Vaata mis põrgust me läbi tulime! Aga ei.
Justkui illustreerimaks seda juttu, hakkas poja nutma. Kuna seal head lahendust rinna andmiseks ei olnud, siis üritasin kuidagi põlve otsas. Poiss tegelt oli väsinud ja kisa võinuks tõlkida: pane enda tiss ära ja lase mul magada. Ja siis see pereõde vaatas mulle etteheitev-süüdistavalt otsa, et nonäed - ta ei saa piisavalt SÜÜA! Issand jumal, mul sitt kees. Ja siis ta hakkas rääkima: ei, rahunege. Siis saab laps ka rahuneda. Ja kui mulle keegi ütleb rahune maha, siis ma tahaks teda lüüa. Sest ma olin rahulik, aga tahtsin kiiresti saada poja magama. Andke enda retseptid ja asjad.
Pärast muidugi tuli välja, et ta on ämmaemand ka olnud ja elas oma komplekse minu peal siis ellu. Et nagu "imetamisprobleemidest tuleks rääkida". Mine pekki. Kui ma tahan, siis ma lähen räägin nendega, kes meid juba aitasid!
Ah. Minu arvates me oleme tublid ja premeerisin end kohe jäätisega. Poja vajus sekundiga turvahällis magama ja lasi mul teha järgnevaid asju: käia kodust läbi ja panna lõpuks käru autosse mehe abiga, külastada beebikeskust, et seal siis veenduda - meie turvahällile ei ole selle vankri ratastele adaptereid; osta poest hädavajalikke asju (küll on head need shoppingkärud ja iseteeninduspult, umbes 5 minutit läks ainult); käia läbi apteegist ja postkontorist ning võtta kaasa takeaway söök ning isegi osta endale uue panni (vana läks hingusele). Ja siis ma käisin veel ja pesin auto ka puhtaks. Ja lõpuks jõudsin koju, sõin toidu ära, lobisesin sõbrannadega ja siis ärkas ka laps, nagu uus inimene, ja oli terve päeva ka mulle illikuku. Magas, sõi, magas jälle ja sõi ja ööunne läks ka normaalsel ajal. Kõikidele tegevustele lisaks sain veel ka kulmud pähe (veel ma ju ei unista salongi minemisest).
Tehnoandmed lapsel 5-nädalasena: 3845g ja 53cm, pea ümbermõõt 38. Järgmine nädal vaktsiini saama.
Täna seevastu ärkas laps hea tujuga, aga see ei näidanud midagi. Ta sõi hästi, aga magas kehvasti, tukkus powernap'ide kaupa, nõudis süüa, kakas õnneks, aga sellega kaasnes 3 x outfiti vahetus nagu pretentsioonikal diival... oeh. Lõpuks kell 7 õhtul jäi normaalselt magama :)
Ma olen inimlutt!
No comments:
Post a Comment