Lubasin, et hakkan poja kohta päevikut pidama, käsitsi. No kust see aeg võetakse? Hea, kui ma siia jõuan miskit kirjutada! Aga püüan sedagi!
Esimesed ja tähtsad asjad: kaalunumber on ainult positiivses trendis. Jään põnevusega ootama, mis tal esimeseks "minisünnipäevaks" (nii kutsutakse neid kuiseid tähtpäevi) see kaal siis on! Igatahes, juba tundub suur poiss ja ausalt, aeg lendabki! Alles see oli, kui jäin rasedaks... kui ütlesin perele, sõpradele, tööl... veeresin ringi, tüdisin küljel magamisest, ootasin last, sünnitustoas aerlesin... ja buum! - siin ta on. Palju suurem kui alguses (mul on mõned konnapoja pildid ka ikka tehtud).
Meil ei ole veel päevakava ja kunagi ei tea, mis järgmine päev toob. Tean vaid seda, et kui poja ärkab, oskan talle esimese asjana rinda pakkuda ja järgmiseks mähkmed ära vahetada. Siis juba on natuke raskem - kohe ta magama ei jää, kui, siis süües, aga mitte kohe peale ööund. Mis ma taga siis teen? Raske on leida tegevust, mis on stimuleeriv mulle ja sobiv talle.
Aga prooviks näidisööpäev - mul on üks äpp, kus ma kirjutan üles söömised, uned ja mähkmed.
Äratus hommikul 6-7 paiku, rind 1. Kuskil 45 mintsa sööb. Eriti kui unine on, siis sööb kaua. Kui on teise rinna kord, siis juba läheb 10 - 20 mintsa ja nägu on erksam. Et noh, võiks nüüd jalkat mängida või midagi? Krooksutamine on väga pikk protsess. Alguses ma sellele nii palju tähelepanu ei pööranud, aga nüüd tuleb ikka korralikult võimelda, et mull välja tuleks.
Mõnikord olen kell 8 voodist väljas, mõnikord jään edasi, nüüd juba teen teadlikult krooksuharjutusi.
Loomulikult on mul mobiil kogu aeg kõrval, teen nii pilte kui ka märgin äppi asju üles. Hiljem kustutan, valin ja töötlen pilte :D Telefon on lapse ripsmete, varvaste ja muude armsate kehaosade fotosid saja erineva nurga alt täis :D
Kui mees on kodus, siis ma vahel kell 7 paiku, peale esimest rinda, annan lapse 10 minutiks talle, ja lähen duši alla. Juukseid laseb laps mul kuivatada fööniga, ilma et ta karjuks või rabeleks - fööni hääl meeldib. Nii et selle jaoks ma issi kallist aega ei raiska.
Vahel jõuan ära süüa, kui mees kodus on, eriti, kui ta on võileivad valmis teinud.
Aga on ka neid hommikuid, kus ma enne pool 11 voodist välja ei saa, sest olen ise unine või on laps viril, ja siis tulen, laps süles, ja üritan teise käega süüa. Hullem on siis, kui ta on sülle magama jäänud - siis ma ei julge müra teha, kuna pindmine uni on kerge ja ärkab iga krõpsu peale ju üles! Nii et teed olen ma nüüd harjunud külmana jooma, peamiselt on "menüüs" imetamise tee või siis apteegitillitee (gaaside ennetamiseks, minimeerimiseks). Must tee sobib mulle soojana ikka rohkem :D
Kuskil pool 12-12 proovin uuesti rinda anda ja siis loodan, et ta jääb pikemale unele. Noh, tissi otsas vahel 40 mintsa õnnestub, aga omaette ta veel ei jää kuskile. Kui just ei "peta" ehk ei eemalda end kunstlikult peale uinumist, aga siis jälle valvab ning pikast unest ei tule endiselt midagi välja.
Nii et ma ei tea praegu kunagi ette, kui pikalt ta magab - kas hakkan mingit pikemat protsessi tegema kodus (albumisse pilte kleepima?) või teen pisiasju (loen maile, tsekin uudiseid, pesen hambaid jne).
Näiteks ma tunnen, et kui ma koristada ei saa, siis ma olen nagu lost. Nii et kui mees vahel last hüpitab, siis ma tunnen, et ma kohe lendan korterile peale ja hakkan tarbetuid pisiasju "oma" kohtadesse panema, ja tegelt see tundub nii mõttetu! Millega ma tegelen? Teised inimesed läheks õue jalutama :D Aga jällegi, kuna ei tea, millal on söögisoov, siis restoran peaks olema igaks juhuks olemas kogu aeg. Ükspäev aga sain tänu mehe kätele, kus laps tsillis, panna terve poti suppi käima (puljong oli juba keema tõusnud, juurviljad lõikusin ja panin valmis, et saaks paari tunni pärast sisse visata).
Umbes 2-3 paiku on mul tõeline teadmatus, et mida nüüd teha. Tavaliselt vahetan siis jälle mähet - see talle ei meeldi, nii et ma valin hetke, pluss, on teada, millal umbes sinna midagi tekib - ca söögi ajal või kohe peale seda, nii et topelt ma traumat ei hakka tegema.
Lohutuseks läheb rind. Mõnulemise ajal tegelen mina mobiilis erinevate asjadega: maksan arveid, tellin e-Selverist asju, saadan vanavanematele pilte jne.
Siis võiks olla käru ehk õueaeg. Juba paar päeva üritasin, aga ikka lõi mingi rahe või puhta talve peale (head kevade algust meile kõigile).
Täna aga näiteks läksin magamistuppa, et annan veidi rinda, et oleks hea uni - ja jäin nagu toss ka ise magama. Mind äratas umbes poole tunni möödudes mees, kes oli koju saabunud, et aidata last vannitada. Kell oli 5. Umbes pool 6 paiku alustasime vanniga, mis täna üldse ei meeldinud (muidu meeldib). Suur kisa oli peale 2 minutit. Seega veerand 7 olin ma voodis, ja kuni kella 8ni mängisin inimlutti ühelt rinnalt teisele.
Peale viimast ärkamist vahetan tavaliselt jälle mähkme, kõndisime veidi toas ringi, ja siis endale "vahelduseks" lükkan rinna suhu teisest asendist ja elutoas, et saaks telekat vaadata või mehega kaks sõna vahetada. Loodan, et ta jääks õhtusele unele nii 8-9 kandis.
Kui see õnnestub, siis 12 paiku on uus söömine, siis kolin voodisse, kus järgmine söömine nii 3 paiku, ja siis jälle 6 paiku, nii et ongi 24h täis!
Aga need ei ole reeglid. Üks öö hakkas iga tunni tagant vääks, nii et kell 4, 5, 6, 7 ehk iga täistund tegelesin rinna andmisega. Täitsa läbi võtab see, kuna krooksutad ka vahele, ise seega üldse magada ei saa.
Nii et veel ei saa ma teha kellaajalisi plaane - kui õnnestub arstile õigeaegselt jõuda, siis on see ikka millegi arvelt - näiteks äratan poja enne seda, kui ta ise oleks ärganud. Või annan süüa lühemalt. Või siis kuulan, kuidas ta protesteerib valjuhäälselt mähkme, siis riiete ja seejärel turvahälli peale.
Sellest kõigest hoolimata - ma ootan iga järgmist päeva ja samas natuke kardan ka. Et kui kiiresti ta suureks saab. Ja ta pole ju veel kuinegi!
Esimesed ja tähtsad asjad: kaalunumber on ainult positiivses trendis. Jään põnevusega ootama, mis tal esimeseks "minisünnipäevaks" (nii kutsutakse neid kuiseid tähtpäevi) see kaal siis on! Igatahes, juba tundub suur poiss ja ausalt, aeg lendabki! Alles see oli, kui jäin rasedaks... kui ütlesin perele, sõpradele, tööl... veeresin ringi, tüdisin küljel magamisest, ootasin last, sünnitustoas aerlesin... ja buum! - siin ta on. Palju suurem kui alguses (mul on mõned konnapoja pildid ka ikka tehtud).
Meil ei ole veel päevakava ja kunagi ei tea, mis järgmine päev toob. Tean vaid seda, et kui poja ärkab, oskan talle esimese asjana rinda pakkuda ja järgmiseks mähkmed ära vahetada. Siis juba on natuke raskem - kohe ta magama ei jää, kui, siis süües, aga mitte kohe peale ööund. Mis ma taga siis teen? Raske on leida tegevust, mis on stimuleeriv mulle ja sobiv talle.
Aga prooviks näidisööpäev - mul on üks äpp, kus ma kirjutan üles söömised, uned ja mähkmed.
Äratus hommikul 6-7 paiku, rind 1. Kuskil 45 mintsa sööb. Eriti kui unine on, siis sööb kaua. Kui on teise rinna kord, siis juba läheb 10 - 20 mintsa ja nägu on erksam. Et noh, võiks nüüd jalkat mängida või midagi? Krooksutamine on väga pikk protsess. Alguses ma sellele nii palju tähelepanu ei pööranud, aga nüüd tuleb ikka korralikult võimelda, et mull välja tuleks.
Mõnikord olen kell 8 voodist väljas, mõnikord jään edasi, nüüd juba teen teadlikult krooksuharjutusi.
Loomulikult on mul mobiil kogu aeg kõrval, teen nii pilte kui ka märgin äppi asju üles. Hiljem kustutan, valin ja töötlen pilte :D Telefon on lapse ripsmete, varvaste ja muude armsate kehaosade fotosid saja erineva nurga alt täis :D
Kui mees on kodus, siis ma vahel kell 7 paiku, peale esimest rinda, annan lapse 10 minutiks talle, ja lähen duši alla. Juukseid laseb laps mul kuivatada fööniga, ilma et ta karjuks või rabeleks - fööni hääl meeldib. Nii et selle jaoks ma issi kallist aega ei raiska.
Vahel jõuan ära süüa, kui mees kodus on, eriti, kui ta on võileivad valmis teinud.
Aga on ka neid hommikuid, kus ma enne pool 11 voodist välja ei saa, sest olen ise unine või on laps viril, ja siis tulen, laps süles, ja üritan teise käega süüa. Hullem on siis, kui ta on sülle magama jäänud - siis ma ei julge müra teha, kuna pindmine uni on kerge ja ärkab iga krõpsu peale ju üles! Nii et teed olen ma nüüd harjunud külmana jooma, peamiselt on "menüüs" imetamise tee või siis apteegitillitee (gaaside ennetamiseks, minimeerimiseks). Must tee sobib mulle soojana ikka rohkem :D
Kuskil pool 12-12 proovin uuesti rinda anda ja siis loodan, et ta jääb pikemale unele. Noh, tissi otsas vahel 40 mintsa õnnestub, aga omaette ta veel ei jää kuskile. Kui just ei "peta" ehk ei eemalda end kunstlikult peale uinumist, aga siis jälle valvab ning pikast unest ei tule endiselt midagi välja.
Nii et ma ei tea praegu kunagi ette, kui pikalt ta magab - kas hakkan mingit pikemat protsessi tegema kodus (albumisse pilte kleepima?) või teen pisiasju (loen maile, tsekin uudiseid, pesen hambaid jne).
Näiteks ma tunnen, et kui ma koristada ei saa, siis ma olen nagu lost. Nii et kui mees vahel last hüpitab, siis ma tunnen, et ma kohe lendan korterile peale ja hakkan tarbetuid pisiasju "oma" kohtadesse panema, ja tegelt see tundub nii mõttetu! Millega ma tegelen? Teised inimesed läheks õue jalutama :D Aga jällegi, kuna ei tea, millal on söögisoov, siis restoran peaks olema igaks juhuks olemas kogu aeg. Ükspäev aga sain tänu mehe kätele, kus laps tsillis, panna terve poti suppi käima (puljong oli juba keema tõusnud, juurviljad lõikusin ja panin valmis, et saaks paari tunni pärast sisse visata).
Umbes 2-3 paiku on mul tõeline teadmatus, et mida nüüd teha. Tavaliselt vahetan siis jälle mähet - see talle ei meeldi, nii et ma valin hetke, pluss, on teada, millal umbes sinna midagi tekib - ca söögi ajal või kohe peale seda, nii et topelt ma traumat ei hakka tegema.
Lohutuseks läheb rind. Mõnulemise ajal tegelen mina mobiilis erinevate asjadega: maksan arveid, tellin e-Selverist asju, saadan vanavanematele pilte jne.
Siis võiks olla käru ehk õueaeg. Juba paar päeva üritasin, aga ikka lõi mingi rahe või puhta talve peale (head kevade algust meile kõigile).
Täna aga näiteks läksin magamistuppa, et annan veidi rinda, et oleks hea uni - ja jäin nagu toss ka ise magama. Mind äratas umbes poole tunni möödudes mees, kes oli koju saabunud, et aidata last vannitada. Kell oli 5. Umbes pool 6 paiku alustasime vanniga, mis täna üldse ei meeldinud (muidu meeldib). Suur kisa oli peale 2 minutit. Seega veerand 7 olin ma voodis, ja kuni kella 8ni mängisin inimlutti ühelt rinnalt teisele.
Peale viimast ärkamist vahetan tavaliselt jälle mähkme, kõndisime veidi toas ringi, ja siis endale "vahelduseks" lükkan rinna suhu teisest asendist ja elutoas, et saaks telekat vaadata või mehega kaks sõna vahetada. Loodan, et ta jääks õhtusele unele nii 8-9 kandis.
Kui see õnnestub, siis 12 paiku on uus söömine, siis kolin voodisse, kus järgmine söömine nii 3 paiku, ja siis jälle 6 paiku, nii et ongi 24h täis!
Aga need ei ole reeglid. Üks öö hakkas iga tunni tagant vääks, nii et kell 4, 5, 6, 7 ehk iga täistund tegelesin rinna andmisega. Täitsa läbi võtab see, kuna krooksutad ka vahele, ise seega üldse magada ei saa.
Nii et veel ei saa ma teha kellaajalisi plaane - kui õnnestub arstile õigeaegselt jõuda, siis on see ikka millegi arvelt - näiteks äratan poja enne seda, kui ta ise oleks ärganud. Või annan süüa lühemalt. Või siis kuulan, kuidas ta protesteerib valjuhäälselt mähkme, siis riiete ja seejärel turvahälli peale.
Sellest kõigest hoolimata - ma ootan iga järgmist päeva ja samas natuke kardan ka. Et kui kiiresti ta suureks saab. Ja ta pole ju veel kuinegi!
No comments:
Post a Comment