Või noh, mida "vanade" standardite kohaselt kutsuksin heaks päevaks. Ehk päev, kus midagi sai "ära" teha. Ma pean sellest mõttemallist loobuma, kinnitavad mulle ühehäälselt kõik emad, kes on siin olnud ja seda teinud (otsetõlge been there, done that).
Aga pojake ärkas täna üsna vara, seegi juba tegusa päeva algus, mis? Seejärel saime me koos kõik perena hommikusööki süüa: ja kuna mees viitsis kõigutada last kätel, siis sain mina vahelduseks hommikuks putru ja muna teha ning seda serveerida. Nii me siis istusime kõik laua ääres - laps rinnal, mina ühe käega sõin omletti ja isegi kohvi sain juua soojalt kaks lonksu (sest noh, imetasin ju), ja lõpp läks ikka külmaks kätte!
Aga edasi - mees läks tööle. Päike paistis! Ja meie lapsuke oli heas tujus, sest mähkus oli suur kaka! Ei mingeid gaase ega kinnist kõhtu seega. Öö oligi rahulik, kui ma nüüd mõtlen (tavaliselt olen nii sodi, et kõik käib automaatselt, hommikul äpist tsekin, et mis kell ja mis rinnast siis söödi ja kui kaua). 3 ärkamist oli.
No ja siis mõtlesin, et vaja ju midagi ära teha ja poja peaks magama jälle, ning tutvustasin talle emme-issi muusikavarudest vanakooli R'n'B muusikat. Ikka P.M. Dawn, P.Diddy, R.Kelly, 2Pac, Notorious B.I.G jne. Ja laulsime ja õõtsusime. Kuni laps jäi kandelinasse magama. Mina laulsin edasi "bounce with me, bounce with me" ja "sometimes your words just hypnotise me".
Ja maagiline lugu: järgmised kolm tundi olid minu päralt, laps kängurukotis ees.
Mul õnnestus pesta nõud, panna pesu pesema, õhutada tuba, mõrvata kõrvits, mis oli ammu oodanud, et teda püreestatakse, ja see võttis ligi tunni, ja ma olin ekstra ettevaatlik oma suure noaga, kui laps siinsamas ju, siis kleepisin 2 albumitäit fotosid ära, õiges järjekorras muide! Ja lõpuks sain vaadata veel lindistatud programmi ka. Kuniks tups ärkas ja nõudis süüa.
Muidugi siis päev nii ilus enam polnud, sest poja paistis iga asja peale pahane olevat. Ei sobinud rind, ei uni, ei puhas mähe... 3-4 tundi jaurasin, et teda unele saada. Sest 1-2 h on piisav, et ta üleval oleks ju nii tillukesena! Igatahes, silmalaud olid tal juba rasked ja paksud, aga unele ju ei oska ise jääda. Seega ikka tissi abil... aga tiss oli millegipärast paha. Ja umbes 3-4 korda ärkas jälle peale 5-minutist und üles, ja röökis. Paha emme noh. Ei saa aru, mida vaja! Aga tegelt ta vist nuttis mulle, et "ma olen nii väsinud, miks ma ei saa magama jääda??". Igatahes, lõpuks kukkus, ja sellise ajastusega, et ma ei jõudnud teda enam kuskile mujale panna, kui sättisin tuhat patja talle imetamispadja ümber ning võtsin vastu külalise, kes juba oligi ukse taga. Nii et on normaalne, et mul paljaste rindade asemel oli öösärk peale tõmmatud. Kostiks sain mõnusat Stockmanni peekonisalatit ja yakitori kanavardaid, millest ma olin unistanud :) Ja ilusad värvilised lilled. Ja vestlus, milles ei sisaldunud kaka, mähkmed, piim jne. Ehk siis täiskasvanute vestlus :D
Ja oh imet, lapsuke magas jälle tubli paar tundi - sain teha õhtusöögi, panna pesud kuivama ja üle pika aja istusime koos mehega köögilaua taga, rääkisime tööst ja plaanidest, mitte mitu mähet lapsel oli täna ega passinud arvutis :D
Ja lõpuks sain isegi nõud pestud. Ja mõtlesin, et kuidas see laps nüüd nii kaua magab? Käisin kuulamas, kas ta ikka hingab. Sobival hetkel ta muidugi köhatas. Tunne oli, et ma juba igatsen ta järgi! Tema poolt loodud "orjuse" järgi. Et saaks tissi suhu pista ja kuulata matsutamist. Ja lohutada ärkavat last. Ja siis temaga koos ööunele minna.
Et selline see emaarmastus ongi vist! Et süda väriseb sees, et kas on ikka elus? Ja kus ta on? Ja mis ta teeb, kas kõik on OK? Ma saan aru, et see uus asi ei kao nüüd mitte kuskile :)
Siit üks lühike Leelo Tungla luuletus. (Tal on üks pikem ka, selle panen teinekord).
Aga pojake ärkas täna üsna vara, seegi juba tegusa päeva algus, mis? Seejärel saime me koos kõik perena hommikusööki süüa: ja kuna mees viitsis kõigutada last kätel, siis sain mina vahelduseks hommikuks putru ja muna teha ning seda serveerida. Nii me siis istusime kõik laua ääres - laps rinnal, mina ühe käega sõin omletti ja isegi kohvi sain juua soojalt kaks lonksu (sest noh, imetasin ju), ja lõpp läks ikka külmaks kätte!
Aga edasi - mees läks tööle. Päike paistis! Ja meie lapsuke oli heas tujus, sest mähkus oli suur kaka! Ei mingeid gaase ega kinnist kõhtu seega. Öö oligi rahulik, kui ma nüüd mõtlen (tavaliselt olen nii sodi, et kõik käib automaatselt, hommikul äpist tsekin, et mis kell ja mis rinnast siis söödi ja kui kaua). 3 ärkamist oli.
No ja siis mõtlesin, et vaja ju midagi ära teha ja poja peaks magama jälle, ning tutvustasin talle emme-issi muusikavarudest vanakooli R'n'B muusikat. Ikka P.M. Dawn, P.Diddy, R.Kelly, 2Pac, Notorious B.I.G jne. Ja laulsime ja õõtsusime. Kuni laps jäi kandelinasse magama. Mina laulsin edasi "bounce with me, bounce with me" ja "sometimes your words just hypnotise me".
Ja maagiline lugu: järgmised kolm tundi olid minu päralt, laps kängurukotis ees.
Mul õnnestus pesta nõud, panna pesu pesema, õhutada tuba, mõrvata kõrvits, mis oli ammu oodanud, et teda püreestatakse, ja see võttis ligi tunni, ja ma olin ekstra ettevaatlik oma suure noaga, kui laps siinsamas ju, siis kleepisin 2 albumitäit fotosid ära, õiges järjekorras muide! Ja lõpuks sain vaadata veel lindistatud programmi ka. Kuniks tups ärkas ja nõudis süüa.
Muidugi siis päev nii ilus enam polnud, sest poja paistis iga asja peale pahane olevat. Ei sobinud rind, ei uni, ei puhas mähe... 3-4 tundi jaurasin, et teda unele saada. Sest 1-2 h on piisav, et ta üleval oleks ju nii tillukesena! Igatahes, silmalaud olid tal juba rasked ja paksud, aga unele ju ei oska ise jääda. Seega ikka tissi abil... aga tiss oli millegipärast paha. Ja umbes 3-4 korda ärkas jälle peale 5-minutist und üles, ja röökis. Paha emme noh. Ei saa aru, mida vaja! Aga tegelt ta vist nuttis mulle, et "ma olen nii väsinud, miks ma ei saa magama jääda??". Igatahes, lõpuks kukkus, ja sellise ajastusega, et ma ei jõudnud teda enam kuskile mujale panna, kui sättisin tuhat patja talle imetamispadja ümber ning võtsin vastu külalise, kes juba oligi ukse taga. Nii et on normaalne, et mul paljaste rindade asemel oli öösärk peale tõmmatud. Kostiks sain mõnusat Stockmanni peekonisalatit ja yakitori kanavardaid, millest ma olin unistanud :) Ja ilusad värvilised lilled. Ja vestlus, milles ei sisaldunud kaka, mähkmed, piim jne. Ehk siis täiskasvanute vestlus :D
Ja oh imet, lapsuke magas jälle tubli paar tundi - sain teha õhtusöögi, panna pesud kuivama ja üle pika aja istusime koos mehega köögilaua taga, rääkisime tööst ja plaanidest, mitte mitu mähet lapsel oli täna ega passinud arvutis :D
Ja lõpuks sain isegi nõud pestud. Ja mõtlesin, et kuidas see laps nüüd nii kaua magab? Käisin kuulamas, kas ta ikka hingab. Sobival hetkel ta muidugi köhatas. Tunne oli, et ma juba igatsen ta järgi! Tema poolt loodud "orjuse" järgi. Et saaks tissi suhu pista ja kuulata matsutamist. Ja lohutada ärkavat last. Ja siis temaga koos ööunele minna.
Et selline see emaarmastus ongi vist! Et süda väriseb sees, et kas on ikka elus? Ja kus ta on? Ja mis ta teeb, kas kõik on OK? Ma saan aru, et see uus asi ei kao nüüd mitte kuskile :)
Siit üks lühike Leelo Tungla luuletus. (Tal on üks pikem ka, selle panen teinekord).
Kõik algab meeletusest,
tarkus tuleb pärast,
suur argipäev on igas silmapilgus.
Ent igavesti miskit salapärast
on noore ema pehmes, soojas pilgus,
On usk, et sinus jätkub eluahel
On tundeid, mida teistele ei näita
On teadmine, et maa ja taeva vahel
ei suuda keegi sinu aset täita.
Võib lapsi kallistada, kukil kanda,
võib igal päeval osta uue lelu.
Kuid enamat sinust ei suuda keegi anda,
sest ainult sina, ema, annad elu!
Ihsand, see luuletuse viimane rida pani pisardama nüüd.
ReplyDeleteNii tore on lugeda teie toimetamistest. Nii palju postitusi!!!!!! Mis ma ei ole vahepeal kuu aega lugenud vist?
Kommenteerin siis kõik jutud ühte kohta ära!
Mulle nii meeldis see aeg, kui laps minust sõltus. See rahulolu, kui sai rinda ja hellus ja lähedus. Vastastikkune hellus ja armastus. Aga eks lõpuks väsitas ka ja nüüd, kus rinnad jälle minu päralt on, on tore vabadus. Samas see kogemus, 100% RPtada,hindamatu. Ja nii kurb, kui paljudel emadel see ei õnnestu.
Seega see luti teema ka. Ega minu oma ei hakanudki lutti tahtma ja ma ei surunud ka. Pärast veel üks mure, millest teda võõrutada. Ainus, kellele see lutimure ette jäi, oligi vanaemaskond. Et küll oleks hea last magama panna lutiga, aga näe, meie oma ei võta lutti. No ma isiklikult kahtlen selles. Lapsed on nii erinevad lihtsalt. Ka lutt ei pruugi ju aidata.
Ja siis see emotsioonide virvarr. ÕUDNE! Ma enda meelest olen täitsa mõistlik inimene ja laps mul ka valdavalt chill, aga aasta jooksul on olnud ikka loendamatu arv kordi, mil ma röögin härra peale ja loobin nõusid jmt, sest et mees ei näe seal laua peal enda korraldatud leivapuru või sokid vedelevad vm eriti oluline põhjus. Ja ma sain ikka megalt lapse kõrvalt end välja magada eksole. Et selle arvele ei saanud ka oma tujusid panna. Ma reeglina pärast rahunemist mehe ees vabandasin ka ja palusin olla mõistvam ja kannatlikum ja et minu ärritamine sel hetkel talle kindlasti hästi ei lõpe. Ei ole vaja mulle mu hiilgehetkel öelda, et mis mulle lõi jälle piss pähe või. Oi, mida haiget ütlust üldse? KINDLASTI ma võtan KOHE nüüd tuure maha, mhm... :)
Et jaa, ilus ja raske aeg ühteviisi.
Ja mul on niiiii piinlik, unustasin ära su pisikese esimese tähtpäeva :(