Kirjutan siia piltideta ja kokkuvõtliku sünniloo.
Tänaseks poiss käib 9. päeva, sündis eelmise kolmapäeva öösel vastu neljapäeva, nii et ikka ei saanud temast Eesti Vabariigi sünnikuupäevaga last (ja mulle meeldib, et tal on oma kuupäev). Igatahes, rasedus kulges mul täiesti superhästi, kuid kandsin võimsalt üle. Saadeti esilekutsumisele 41+4, ITK-sse. Seal oli beebivabrik käimas, kõik naised ootasid nende kõvade toolide peal järjest, et saaks KTGsse. Garderoobitädi on seal alati hullult närviline, ma reaalselt rahustasin teda, et kõik on hästi, ei pea närvitsema. Pärast oli sõber. KTG loomulikult näitas et null tegevust, güne vaatas üle, et emakakael alles pikk 3-4cm, aga õnneks juba pehme. Saatis sünnieelsesse osakonda (sinna jõudsin peale 5 tundi haiglasse saabumisest ja kogu aeg pidi ju istuma, samuti tekkis nälg). Lükati kohe tabletilahus sisse (cytotek ehk misoprostol) ning jälle KTG-sse. Ja teist korda jõudsime ka seda teha. Öösel olid mingid valu moodi asjad, hoidsin voodi äärest kinni. Hommikul emakas lühike ja pehme, avatus 1 cm, aga vett avada ei saanud. Seega, jälle open bar'is väike shot. Seda tegin 2 korda ja siis alles tundsin et noh, nüüs hakkavad valud. Vabariigi aastapäeva ball jääb ilmselt vaatamata, kuigi lõunal mees "varastas" mu korraks ära ja käisime lattet joomas. Kokku sain sed rohtu 4 x ja peale viimast oli väga kiire värk - juba ei saanud liikuda, kui valus oli, siis tuli meelde kirja panna vahed, nii 8 minutit (alates 16.30 vmt), söögiisu kadus ka ära, veed tulid ise valla (18.30), güne vaatas üle - 2 cm. No polnud just lohutav. Valud juba 5 minuti tagant kui ükskord KTGsse jõudsin, siis jõudis ka tasuline ämmakas, saadeti sünnitusosakonda. Mees saabus ka sinna nii 8 paiku, aitas masseerida (valud 2 min tagant). Kuna ämmakas nägi, et valud ei ole tasakaalus avatusega, pakkus ise epiduraali, mis mulle mõjus hästi. Suutsin kannatada küll. Umbes 22.30-24 vahel vahel oli kõik hästi, monitor näitas kenasti valusid. Ämmakas tuli kontrollima avatust - juba 6 cm ehk kergem osa nüüd ees. Valude vahe oli 30 sek, valu ise kestis 2 min. Aga siis juhtus see, et lapse südamelöögid järsku aeglustusid. Alguses oli kõik ok, ja siis ülijärsku. Ma olin enda epi uimas, ei saanud midagi aru, kõik jooksid, mingi häirekell pandi, peaarst jooksis kohale, käigu pealt panin allkirja, mees jäeti sünnitusruumi ja mind viidi megakiirelt opisaali. Olukord oli kriitline (sel hetkel ei saanud ma ise arugi), nii et mingi 10 inimest sebis ja erakorraline keiser toimus mitte spinaaliga, vaid üldnarkoosis (vs sugulase erakorraline keiser, kus oli siiski rahulikult aega tegelda, kuna tegemist oli vale asendiga a la, ikka tehti spinaaliga, räägiti inimesega, et mis tehakse jne - mina kujutasin ka nõnda seda keisrit ette -, ja siis pannakse beebi rinnale, mitte kõhule). 15 minutiga oli laps väljas ja saadi viimasel hetkel kätte, tekkinud oli hüpoksia ehk hapniku transpordi vaegus (ja kuna sellest võib tekkida ajukahjustus, oligi kiire, eks).
Ma ei näinud enda beebit, kui üles ärkasin, ja kartsin kõige hullemat. Nina oli mul kinni ka kuna kurgus see mingi toru olnud, siis ei saanud rääkida, pingutasin välja sõna "Laps?" - mingi meesarst karjus mu peale - te saate rääkida, mis te tahate, rääkige (aga ma ei saanud) - jube trauma jälle. Eks nad peavad hoolitsema, et ma tuleks välja (#rudeawakening).
Aga kõik läks hästi lapsega ja mind viidi intensiivi. Laps oli ka intensiivis, aga neonato osakonnas. Teistel emadel lapsed kõik nutsid nende kõrval, ja ma olin nii õnnetu. Enne, kui mees ja ämmakas kohale jõudsid, ma veel ei nutnud. Aga kui nägin pilti beebist kuvöösis igast aparaatide all hingamas, siis hakkasin nutma lõpuks. Et ta oli elus. Siiamaani tulevad pisarad silma. Last sain minna vaatama järgmisel päeval, olin ise ratastoolis ja last sülle ka ei saanud võtta. Alles järgmine õhtu anti veidiks ajaks rinnale see imeline olend. Ööbisime haiglas esimese öö ilma lapseta ja lootsime, et kõik näitajad paranevad kiiresti. Järgmisel hommikul saime arstidelt jooksvalt ülevaadet, et hapnikuga enam probleeme pole, küll aega ei hoia laps temperatuuri, siis oli tal trombotsüütidega mingi jama, loomulikult bilirubiiniga (meil oli mingi kõrgendatud risk tänu meie veregruppidele, mis on mõlemad negatiivsed, vähemalt pole konflikti). Sain proovida last toita (süstlast ja sõrmega, sest endal mõistagi ju rinnas veel piima polnud. Proovisin pigistada välja minisüstlasse, tuli umbes 3 tilka per rind ja ise proovisin huumoriga võtta, et noh - nagu mesilasema saialille peal mett korjamas tilga kaupa. Pealelõunal saime kergelt kollase ja pilusilmse, täiesti mustade juustega lapse enda palatisse ning pidime talle ise lisatoitu andma. Siis hakkas juba paremaks minema, kuid mina ise valutasin sajaga, ja laps võttis alla ikka... Olin kokku üle nädala haiglas, ja oleme endiselt jälgimisel, juba käin imetamisnõustaja juures ning lastearsti visiit ka tehtud. Trombotsüüdid ja bilirubiin on lõpuks OK, kaalu tuli 6 grammi juurde ükspäev. Mul on olemas kodus kaal ning õppisin lapsele topsist süüa andma, samuti õppis tema minu väljakujunemata nibust imema.
Kogu ITK personal oli megatore, mul oli raskekahurvägi tõesti abiks kriitilises olukorras. Minuga käis rääkimas imevahva raseduskriisi nõustaja ning olime kogu aeg neonatoloogia eriprofiiliga, laps sai alguses lausa doonorpiima, kuni viimasel päeval otsustati, et on piisavalt tugev - nüüd on piimaasendus, see Aptamil. Ja hetkeseis on see, et oleme 2 päeva kodus olnud, arstil käidud, registreerisime sünni, keiser veidi teeb muret, mingi armivorakas on tekkinud, aga muidu olen tubli, poiss veel tublim ja Aptamili koguseid ka kõvasti olen vähendanud! Aitäh kõigile kaasa elamast igatahes.
Tänaseks poiss käib 9. päeva, sündis eelmise kolmapäeva öösel vastu neljapäeva, nii et ikka ei saanud temast Eesti Vabariigi sünnikuupäevaga last (ja mulle meeldib, et tal on oma kuupäev). Igatahes, rasedus kulges mul täiesti superhästi, kuid kandsin võimsalt üle. Saadeti esilekutsumisele 41+4, ITK-sse. Seal oli beebivabrik käimas, kõik naised ootasid nende kõvade toolide peal järjest, et saaks KTGsse. Garderoobitädi on seal alati hullult närviline, ma reaalselt rahustasin teda, et kõik on hästi, ei pea närvitsema. Pärast oli sõber. KTG loomulikult näitas et null tegevust, güne vaatas üle, et emakakael alles pikk 3-4cm, aga õnneks juba pehme. Saatis sünnieelsesse osakonda (sinna jõudsin peale 5 tundi haiglasse saabumisest ja kogu aeg pidi ju istuma, samuti tekkis nälg). Lükati kohe tabletilahus sisse (cytotek ehk misoprostol) ning jälle KTG-sse. Ja teist korda jõudsime ka seda teha. Öösel olid mingid valu moodi asjad, hoidsin voodi äärest kinni. Hommikul emakas lühike ja pehme, avatus 1 cm, aga vett avada ei saanud. Seega, jälle open bar'is väike shot. Seda tegin 2 korda ja siis alles tundsin et noh, nüüs hakkavad valud. Vabariigi aastapäeva ball jääb ilmselt vaatamata, kuigi lõunal mees "varastas" mu korraks ära ja käisime lattet joomas. Kokku sain sed rohtu 4 x ja peale viimast oli väga kiire värk - juba ei saanud liikuda, kui valus oli, siis tuli meelde kirja panna vahed, nii 8 minutit (alates 16.30 vmt), söögiisu kadus ka ära, veed tulid ise valla (18.30), güne vaatas üle - 2 cm. No polnud just lohutav. Valud juba 5 minuti tagant kui ükskord KTGsse jõudsin, siis jõudis ka tasuline ämmakas, saadeti sünnitusosakonda. Mees saabus ka sinna nii 8 paiku, aitas masseerida (valud 2 min tagant). Kuna ämmakas nägi, et valud ei ole tasakaalus avatusega, pakkus ise epiduraali, mis mulle mõjus hästi. Suutsin kannatada küll. Umbes 22.30-24 vahel vahel oli kõik hästi, monitor näitas kenasti valusid. Ämmakas tuli kontrollima avatust - juba 6 cm ehk kergem osa nüüd ees. Valude vahe oli 30 sek, valu ise kestis 2 min. Aga siis juhtus see, et lapse südamelöögid järsku aeglustusid. Alguses oli kõik ok, ja siis ülijärsku. Ma olin enda epi uimas, ei saanud midagi aru, kõik jooksid, mingi häirekell pandi, peaarst jooksis kohale, käigu pealt panin allkirja, mees jäeti sünnitusruumi ja mind viidi megakiirelt opisaali. Olukord oli kriitline (sel hetkel ei saanud ma ise arugi), nii et mingi 10 inimest sebis ja erakorraline keiser toimus mitte spinaaliga, vaid üldnarkoosis (vs sugulase erakorraline keiser, kus oli siiski rahulikult aega tegelda, kuna tegemist oli vale asendiga a la, ikka tehti spinaaliga, räägiti inimesega, et mis tehakse jne - mina kujutasin ka nõnda seda keisrit ette -, ja siis pannakse beebi rinnale, mitte kõhule). 15 minutiga oli laps väljas ja saadi viimasel hetkel kätte, tekkinud oli hüpoksia ehk hapniku transpordi vaegus (ja kuna sellest võib tekkida ajukahjustus, oligi kiire, eks).
Ma ei näinud enda beebit, kui üles ärkasin, ja kartsin kõige hullemat. Nina oli mul kinni ka kuna kurgus see mingi toru olnud, siis ei saanud rääkida, pingutasin välja sõna "Laps?" - mingi meesarst karjus mu peale - te saate rääkida, mis te tahate, rääkige (aga ma ei saanud) - jube trauma jälle. Eks nad peavad hoolitsema, et ma tuleks välja (#rudeawakening).
Aga kõik läks hästi lapsega ja mind viidi intensiivi. Laps oli ka intensiivis, aga neonato osakonnas. Teistel emadel lapsed kõik nutsid nende kõrval, ja ma olin nii õnnetu. Enne, kui mees ja ämmakas kohale jõudsid, ma veel ei nutnud. Aga kui nägin pilti beebist kuvöösis igast aparaatide all hingamas, siis hakkasin nutma lõpuks. Et ta oli elus. Siiamaani tulevad pisarad silma. Last sain minna vaatama järgmisel päeval, olin ise ratastoolis ja last sülle ka ei saanud võtta. Alles järgmine õhtu anti veidiks ajaks rinnale see imeline olend. Ööbisime haiglas esimese öö ilma lapseta ja lootsime, et kõik näitajad paranevad kiiresti. Järgmisel hommikul saime arstidelt jooksvalt ülevaadet, et hapnikuga enam probleeme pole, küll aega ei hoia laps temperatuuri, siis oli tal trombotsüütidega mingi jama, loomulikult bilirubiiniga (meil oli mingi kõrgendatud risk tänu meie veregruppidele, mis on mõlemad negatiivsed, vähemalt pole konflikti). Sain proovida last toita (süstlast ja sõrmega, sest endal mõistagi ju rinnas veel piima polnud. Proovisin pigistada välja minisüstlasse, tuli umbes 3 tilka per rind ja ise proovisin huumoriga võtta, et noh - nagu mesilasema saialille peal mett korjamas tilga kaupa. Pealelõunal saime kergelt kollase ja pilusilmse, täiesti mustade juustega lapse enda palatisse ning pidime talle ise lisatoitu andma. Siis hakkas juba paremaks minema, kuid mina ise valutasin sajaga, ja laps võttis alla ikka... Olin kokku üle nädala haiglas, ja oleme endiselt jälgimisel, juba käin imetamisnõustaja juures ning lastearsti visiit ka tehtud. Trombotsüüdid ja bilirubiin on lõpuks OK, kaalu tuli 6 grammi juurde ükspäev. Mul on olemas kodus kaal ning õppisin lapsele topsist süüa andma, samuti õppis tema minu väljakujunemata nibust imema.
Kogu ITK personal oli megatore, mul oli raskekahurvägi tõesti abiks kriitilises olukorras. Minuga käis rääkimas imevahva raseduskriisi nõustaja ning olime kogu aeg neonatoloogia eriprofiiliga, laps sai alguses lausa doonorpiima, kuni viimasel päeval otsustati, et on piisavalt tugev - nüüd on piimaasendus, see Aptamil. Ja hetkeseis on see, et oleme 2 päeva kodus olnud, arstil käidud, registreerisime sünni, keiser veidi teeb muret, mingi armivorakas on tekkinud, aga muidu olen tubli, poiss veel tublim ja Aptamili koguseid ka kõvasti olen vähendanud! Aitäh kõigile kaasa elamast igatahes.
No comments:
Post a Comment