Pojaga oleme nüüd peaaegu et terve nädala kodus olnud ning kosume ja kohaneme siin. Peaaegu 2-nädalast võiks ju tegelikult muidu juba külla vaatama minna, aga meie oleme endiselt veel väga väetid ning kuniks sünnikaal tagasi ei tule (ja peale ka veel väikest varu paarsada grammi), ei lähe me ise välja mujale kui oma arstidele ega lase ka kellelgi külla tulla.
Esimesed muljed esimestest päevadest on siis sellised, et haiglas oli tal peamiselt lisatoit, alguses päris doonorpiim ning siis juba rinnapiimaasendaja, mis on imikutele välja töötatud (Aptamil), mida siis andsime iga päev 5g võrra rohkem. Tänapäeval üks suurimaid "pahesid" on lutt, vähemalt enne, kui laps on imemise selgeks saanud, nii et lutti meil veel pole ja tahaks ikka, et olekski 100% rinnalaps. Selles suunas siis teeme hoolega tööd, laps aga kogu aeg rinnale, et piima rohkem saaks ja ka juurde telliks (kõlab nagu piima e-pood, eksju?), ning mina omalt poolt siis pean välja lüpsma ning joon ka vastavalt erinevaid teesid, söön mingeid tablette ja püüan magada ja korralikult süüa.
Kui alguses oli oluline, et paneme lapse oma väeti-oleku tõttu 2.5-tunnise graafiku peale sööma, siis see oli tõesti jube! Esimesed ööd ma sisuliselt ei maganud, sest ega see söötmine just sups-ja-valmis pole, eriti kui mingite potsikutega möllata, soojendada, mõõta ja kallata ja lõpuks üritada see ka beebisse saada kuidagi! Nii et maks tunnikese sai ehk magada. Laps aga jäi kenasti oma voodis unele ja kui poleks äratanud, oleks edasigi maganud. Siiski kui saime esimest korda kaaluiibe positiivseks, sest langenud oli juba pea et kriitilise piirini (ma saan aru, raportid-tabelid-graafikud-standardid, millest lähtuvad, on ju keskmised, nii et ma ei peaks muretsema), tegime 3-tunnise graafiku. Kodus tähendas see ühtlasi teise tuppa kolistamist, siin kõik need asjad ära tegin üsna mõnusa tempoga ning panin siis oma voodisse, täpsemalt hälli, magama. Pojale see sobis, magas mõned hommikud täitsa normaalselt a la 7ni, öösel võttis süüa hilisõhtul ja siis nii 2-3 paiku.
Esimestel elupäevadel meeldis talle eriti oma teku (meil on nüüd kõik u-liitega sõnad, sh jallud, sokud, kinnud ja pepud - wait, see viimane ongi ju sõna :D) sees olla koopas. Tal oli oma eriline õlanihestus, millega ta teki endale ülespoole nihutas. Samuti sai ta lisaks juba kümnele hüüdnimele veel ühe - Turbokinnas, sest niipea, kui me olime kindad kätte saanud, et ta oma temperatuuri hoiaks ning ühtlasi ka nägu ei kraaviks, lendas vasak kinnas alati kuskile teadmata suunas.
Nüüd kodus olles ja üritades rinnapiima peale saada teda, on lood veidi teisiti. Sellest imetamisest peaks ka kohe eraldi rääkima... ma ei teadnud, et see nii probleemne on! Beebid söövad rinnapiima, mida emad "eraldavad". Ja nii see ju looduse poolt on? Jah aga KUIDAS? Jne. Õnneks on rinnaga toitmine nii toetatud haigla ja arstide poolt, et nõustamisteenus on küll kuldaväärt. Ja kui palju erinevaid muresid seal kurdetakse...
Igatahes, kodus on jube mõnus olla. Me magasime esimesel ööl nii hästi. Haiglas olid ju puust voodid ja kõvad madratsid. Ma mõistagi, peale ühe artikli lugemist, kuidas inimesed Aafrikas sünnitavad, saan aru, et kõva voodi peaks olema üks bitch slap koht, et mis sa virised - grow up, kui teised peavad oma puhta vee ja kausi kaasa võtma, et end peale sünnitust pesta. Kodus on meil ka kaks tuba, mis annab juba vaheldus. Lisaks, keegi ei käi pidevalt ukse vahel - koristaja, ämmakad, toidutädi, arst, lastearst, günekoloog, lasteõde, nõustaja, teine nõustaja, jälle lasteõde ja otsast peale. Siin saab sättida ka mõnusat valgustust, olla diivanis, tugitoolis või voodis, kus aga soovid imetada, käia vetsus uks lahti ja võtta laps sinna kaasa, nii et pissil käimata ei jää, saab olla rinnad valla, pult ühes ja laps teises käes, diivanil, ja süüa ulmekiirusel ära ühe kohukese. Ja saab muidugi ükskõik kuhu end mugavalt magama keerata ja panna selga riided, mis meeldivad, mitte mis kaasas on. Mitte et mul palju riideid praegu oleks siin vaja vahetada :D
Tänaseks on poisil veidi kaalu juurde tulnud, kuid sünnikaal pole ikka veel taastunud. Õues me pole käinud, külalisi me veel ei oota (see kõik sõltub jooksvast arengust, ma ei hakka veksleid andma, et 2 nädala pärast või kuu pärast või juba homme). Laps on veel vastuvõtlik kõigile muutustele ja ega minugi närvid korras pole. Lapse peale pole veel karjunud ja nutnud ka eriti mitte, aga niisama, kui mingi nostalgiahetk tuleb, siis pisar ka tuleb. And when it rains then it poors minu puhul.
Mees on mul absoluutselt ebatraditsiooniline "noor" isa (me teeme ikka nalja, et head pensionärid said lapse - vahel nähes mõnda last emaga pildil ongi tunne, et mõni LAPS on lapse saanud, nii noored näod on!), kes ei võtnud kaheks nädalaks isapuhkust, vaid käib ikka tööl. Õnneks oleme me nii kaua koos olnud ning ka päris inimolendeid lähedalt näinud, et ma vaatan - saan päris hästi hakkama. Ei ole vaja meil koos mähkmeid vahetada, peput pesta ega sööta. Ainult vanniskäik võiks olla kahekesi tehtud, seal on nii suur libastumise oht. Muul ajal aga toetab ta mind kõikide teiste asjadega, mis on vaja teha - käib poes (seda ta vihkab, nii toidu- kui riidepoodides käimist), vajadusel apteegis (oli vaja), sõidab autoga, tassib turvahälli (ma veel ei tohi), isegi tõi sobiva lõikega bodisid lapsele (meil on küll hunnik igasuguseid, aga noh - ei sobi üle pea omadest mitte ükski meie direktorile) jne. Veel hoiab ta last süles ja aktiivses liikumises, kui ma soovin teha 5-minuti dushi, minna vetsu või hingata mõni söök kiirelt sisse, juhul kui see ei lange lapse uneaega. Muidu enamik asju teen sel ajal ära, kui ta magab.
Mees muidu töötab mul lähedal ja ka haigla asub lähedal, nii et mul ei ole probleeme logistika planeerimisega - kõik saab tehtud, kui soovin. Ükspäev unistasin üksi, laps kätel, söögist, sest selline röögiralli oli, et muu ei aidanud kui sussutamine. Imeline, nagu prints valgel hobusel, saabus kallis kaasa töölt, et 15 minutiga teha mulle võileivad, tee, mahl ja see kõik panna mulle nina alla, seejärel koristas ta köögi ära ja pani pesu kuivama, et ma ei närvitseks nende asjade pärast. (Äkki ma ükspäev tegin vinguva märkuse selle kohta?).
Tänaseks on meil lapsega endiselt null rutiini ja kui direktor köhatab, siis ma jooksen. Ma ei taha, et ta karjuks, pärast saab veel songa. Natuke viriseda võib, see on OK.
Peamiselt ärkamine, sülle, mähku vahetus, kui vaja (küll tänapäeval on lahedad mähkud - mingi värv annab ise märku???), siis rinnale, mõlemale, ja siis kui doos täis, jääb magama, või siis kui ei sobi midagi, siis sussutame. Üldiselt ikka magab normaalselt, kuskil 1.5 - 3h korraga, nii et päevas 8-9 toidukorda on kenasti. Mähkmevahetusel röögib, aga sooja veega pepu pesemine sobib hästi, vesi talle meeldib, peapesu ei meeldi.
Õpime niisiis üksteist tundma, laps juba vaatab otsa, vahel naeratab (veel tahtmatult ilmselt), puksib hästi hästi palju (arstidegi arvates), ja on muidu nagu üks korralik beebi.
Mõõte siinkohal veel ei pane, ma hakkan seda panema ilmselt 1 kuu kaupa.
Minu päev kodus on haigla omast veidi erinev, kuna puudub ka haigla suunav režiim 8-12-5 söökide ning sinna vahele jäävate visiitide-analüüside-unedega. Režiim alles kujuneb. Ja ma olen ikka kogenematu ka veel, ei oska kõike ühe käega teha, nii et korrespondents ja reageerimisajad on mul üsna alla mu keskmist standardit.
Täna, naistepäeva puhul, käisime me arstil ja imetmisnõustaja juures. Mees viis. Arstil läks kenasti, peamiselt head uudised, kuid ka järgmisel nädalal veel kontrolli. Minu ülesandeks on jätkata meierei bisnessit, lapse ülesandeks kaalus juurde võtta ning magada, ja koju on meil vaja normaalset kaalu, mis päriselt ka kaaluks (praegune näitab aiateibaid veidi). Samuti on mul vaja gaasirohtu ning andma hakata D-vitamiini, mis Eestis on kohustuslik alates teisest elunädalast. Arst lohutas, et gaaside seostamine D-vitamiiniga on veidi vägivaldne, mõlemad asjad lihtsalt ilmnevad samal ajal.
Erinev muu atribuutika on meil kodus olemas, nii et igale asjale, mis soovitati, vastasin "olemas". Tegemist pole kallite asjadega, a la nibukaitsed ja mõõtetopsid jne. Mina vastasin, et kui paari euro eest on võimalik investeerida südamerahusse kell 2 öösel tekkivate probleemide seljatamiseks, siis ma seda ka teen. Sest siis need probleemid just tekivadki :)
To do listis on veel lastearsti leidmine. Perearstile regamine aga õnnestus, esimene külastuski kirjas. Ja poeg on ka Eesti kodanikuna registreeritud, Tallinna kodanik nagu meiegi. Igasugused toetused on taodeldud, lasteaianimekirja aga pean panema (ma pean need veel väja valima, aga palju valikuid siin kesklinnas pole, kõik jube täis).
Naistepäevaks ma lilli ega kinke ei oota. Mul on elu õis ja parim kink siin kõrval, ja ta elab ja nohiseb. (Kuigi see pole emadepäev, aga see siin on ema blogi eks, nii et ma rõõmustan naistepäeval nii naiseks kui emaks olemise üle).
Ehk nagu kirjutas mulle hea sõber:
Esimesed muljed esimestest päevadest on siis sellised, et haiglas oli tal peamiselt lisatoit, alguses päris doonorpiim ning siis juba rinnapiimaasendaja, mis on imikutele välja töötatud (Aptamil), mida siis andsime iga päev 5g võrra rohkem. Tänapäeval üks suurimaid "pahesid" on lutt, vähemalt enne, kui laps on imemise selgeks saanud, nii et lutti meil veel pole ja tahaks ikka, et olekski 100% rinnalaps. Selles suunas siis teeme hoolega tööd, laps aga kogu aeg rinnale, et piima rohkem saaks ja ka juurde telliks (kõlab nagu piima e-pood, eksju?), ning mina omalt poolt siis pean välja lüpsma ning joon ka vastavalt erinevaid teesid, söön mingeid tablette ja püüan magada ja korralikult süüa.
Kui alguses oli oluline, et paneme lapse oma väeti-oleku tõttu 2.5-tunnise graafiku peale sööma, siis see oli tõesti jube! Esimesed ööd ma sisuliselt ei maganud, sest ega see söötmine just sups-ja-valmis pole, eriti kui mingite potsikutega möllata, soojendada, mõõta ja kallata ja lõpuks üritada see ka beebisse saada kuidagi! Nii et maks tunnikese sai ehk magada. Laps aga jäi kenasti oma voodis unele ja kui poleks äratanud, oleks edasigi maganud. Siiski kui saime esimest korda kaaluiibe positiivseks, sest langenud oli juba pea et kriitilise piirini (ma saan aru, raportid-tabelid-graafikud-standardid, millest lähtuvad, on ju keskmised, nii et ma ei peaks muretsema), tegime 3-tunnise graafiku. Kodus tähendas see ühtlasi teise tuppa kolistamist, siin kõik need asjad ära tegin üsna mõnusa tempoga ning panin siis oma voodisse, täpsemalt hälli, magama. Pojale see sobis, magas mõned hommikud täitsa normaalselt a la 7ni, öösel võttis süüa hilisõhtul ja siis nii 2-3 paiku.
Esimestel elupäevadel meeldis talle eriti oma teku (meil on nüüd kõik u-liitega sõnad, sh jallud, sokud, kinnud ja pepud - wait, see viimane ongi ju sõna :D) sees olla koopas. Tal oli oma eriline õlanihestus, millega ta teki endale ülespoole nihutas. Samuti sai ta lisaks juba kümnele hüüdnimele veel ühe - Turbokinnas, sest niipea, kui me olime kindad kätte saanud, et ta oma temperatuuri hoiaks ning ühtlasi ka nägu ei kraaviks, lendas vasak kinnas alati kuskile teadmata suunas.
Nüüd kodus olles ja üritades rinnapiima peale saada teda, on lood veidi teisiti. Sellest imetamisest peaks ka kohe eraldi rääkima... ma ei teadnud, et see nii probleemne on! Beebid söövad rinnapiima, mida emad "eraldavad". Ja nii see ju looduse poolt on? Jah aga KUIDAS? Jne. Õnneks on rinnaga toitmine nii toetatud haigla ja arstide poolt, et nõustamisteenus on küll kuldaväärt. Ja kui palju erinevaid muresid seal kurdetakse...
Igatahes, kodus on jube mõnus olla. Me magasime esimesel ööl nii hästi. Haiglas olid ju puust voodid ja kõvad madratsid. Ma mõistagi, peale ühe artikli lugemist, kuidas inimesed Aafrikas sünnitavad, saan aru, et kõva voodi peaks olema üks bitch slap koht, et mis sa virised - grow up, kui teised peavad oma puhta vee ja kausi kaasa võtma, et end peale sünnitust pesta. Kodus on meil ka kaks tuba, mis annab juba vaheldus. Lisaks, keegi ei käi pidevalt ukse vahel - koristaja, ämmakad, toidutädi, arst, lastearst, günekoloog, lasteõde, nõustaja, teine nõustaja, jälle lasteõde ja otsast peale. Siin saab sättida ka mõnusat valgustust, olla diivanis, tugitoolis või voodis, kus aga soovid imetada, käia vetsus uks lahti ja võtta laps sinna kaasa, nii et pissil käimata ei jää, saab olla rinnad valla, pult ühes ja laps teises käes, diivanil, ja süüa ulmekiirusel ära ühe kohukese. Ja saab muidugi ükskõik kuhu end mugavalt magama keerata ja panna selga riided, mis meeldivad, mitte mis kaasas on. Mitte et mul palju riideid praegu oleks siin vaja vahetada :D
Tänaseks on poisil veidi kaalu juurde tulnud, kuid sünnikaal pole ikka veel taastunud. Õues me pole käinud, külalisi me veel ei oota (see kõik sõltub jooksvast arengust, ma ei hakka veksleid andma, et 2 nädala pärast või kuu pärast või juba homme). Laps on veel vastuvõtlik kõigile muutustele ja ega minugi närvid korras pole. Lapse peale pole veel karjunud ja nutnud ka eriti mitte, aga niisama, kui mingi nostalgiahetk tuleb, siis pisar ka tuleb. And when it rains then it poors minu puhul.
Mees on mul absoluutselt ebatraditsiooniline "noor" isa (me teeme ikka nalja, et head pensionärid said lapse - vahel nähes mõnda last emaga pildil ongi tunne, et mõni LAPS on lapse saanud, nii noored näod on!), kes ei võtnud kaheks nädalaks isapuhkust, vaid käib ikka tööl. Õnneks oleme me nii kaua koos olnud ning ka päris inimolendeid lähedalt näinud, et ma vaatan - saan päris hästi hakkama. Ei ole vaja meil koos mähkmeid vahetada, peput pesta ega sööta. Ainult vanniskäik võiks olla kahekesi tehtud, seal on nii suur libastumise oht. Muul ajal aga toetab ta mind kõikide teiste asjadega, mis on vaja teha - käib poes (seda ta vihkab, nii toidu- kui riidepoodides käimist), vajadusel apteegis (oli vaja), sõidab autoga, tassib turvahälli (ma veel ei tohi), isegi tõi sobiva lõikega bodisid lapsele (meil on küll hunnik igasuguseid, aga noh - ei sobi üle pea omadest mitte ükski meie direktorile) jne. Veel hoiab ta last süles ja aktiivses liikumises, kui ma soovin teha 5-minuti dushi, minna vetsu või hingata mõni söök kiirelt sisse, juhul kui see ei lange lapse uneaega. Muidu enamik asju teen sel ajal ära, kui ta magab.
Mees muidu töötab mul lähedal ja ka haigla asub lähedal, nii et mul ei ole probleeme logistika planeerimisega - kõik saab tehtud, kui soovin. Ükspäev unistasin üksi, laps kätel, söögist, sest selline röögiralli oli, et muu ei aidanud kui sussutamine. Imeline, nagu prints valgel hobusel, saabus kallis kaasa töölt, et 15 minutiga teha mulle võileivad, tee, mahl ja see kõik panna mulle nina alla, seejärel koristas ta köögi ära ja pani pesu kuivama, et ma ei närvitseks nende asjade pärast. (Äkki ma ükspäev tegin vinguva märkuse selle kohta?).
Tänaseks on meil lapsega endiselt null rutiini ja kui direktor köhatab, siis ma jooksen. Ma ei taha, et ta karjuks, pärast saab veel songa. Natuke viriseda võib, see on OK.
Peamiselt ärkamine, sülle, mähku vahetus, kui vaja (küll tänapäeval on lahedad mähkud - mingi värv annab ise märku???), siis rinnale, mõlemale, ja siis kui doos täis, jääb magama, või siis kui ei sobi midagi, siis sussutame. Üldiselt ikka magab normaalselt, kuskil 1.5 - 3h korraga, nii et päevas 8-9 toidukorda on kenasti. Mähkmevahetusel röögib, aga sooja veega pepu pesemine sobib hästi, vesi talle meeldib, peapesu ei meeldi.
Õpime niisiis üksteist tundma, laps juba vaatab otsa, vahel naeratab (veel tahtmatult ilmselt), puksib hästi hästi palju (arstidegi arvates), ja on muidu nagu üks korralik beebi.
Mõõte siinkohal veel ei pane, ma hakkan seda panema ilmselt 1 kuu kaupa.
Minu päev kodus on haigla omast veidi erinev, kuna puudub ka haigla suunav režiim 8-12-5 söökide ning sinna vahele jäävate visiitide-analüüside-unedega. Režiim alles kujuneb. Ja ma olen ikka kogenematu ka veel, ei oska kõike ühe käega teha, nii et korrespondents ja reageerimisajad on mul üsna alla mu keskmist standardit.
Täna, naistepäeva puhul, käisime me arstil ja imetmisnõustaja juures. Mees viis. Arstil läks kenasti, peamiselt head uudised, kuid ka järgmisel nädalal veel kontrolli. Minu ülesandeks on jätkata meierei bisnessit, lapse ülesandeks kaalus juurde võtta ning magada, ja koju on meil vaja normaalset kaalu, mis päriselt ka kaaluks (praegune näitab aiateibaid veidi). Samuti on mul vaja gaasirohtu ning andma hakata D-vitamiini, mis Eestis on kohustuslik alates teisest elunädalast. Arst lohutas, et gaaside seostamine D-vitamiiniga on veidi vägivaldne, mõlemad asjad lihtsalt ilmnevad samal ajal.
Erinev muu atribuutika on meil kodus olemas, nii et igale asjale, mis soovitati, vastasin "olemas". Tegemist pole kallite asjadega, a la nibukaitsed ja mõõtetopsid jne. Mina vastasin, et kui paari euro eest on võimalik investeerida südamerahusse kell 2 öösel tekkivate probleemide seljatamiseks, siis ma seda ka teen. Sest siis need probleemid just tekivadki :)
To do listis on veel lastearsti leidmine. Perearstile regamine aga õnnestus, esimene külastuski kirjas. Ja poeg on ka Eesti kodanikuna registreeritud, Tallinna kodanik nagu meiegi. Igasugused toetused on taodeldud, lasteaianimekirja aga pean panema (ma pean need veel väja valima, aga palju valikuid siin kesklinnas pole, kõik jube täis).
Naistepäevaks ma lilli ega kinke ei oota. Mul on elu õis ja parim kink siin kõrval, ja ta elab ja nohiseb. (Kuigi see pole emadepäev, aga see siin on ema blogi eks, nii et ma rõõmustan naistepäeval nii naiseks kui emaks olemise üle).
Ehk nagu kirjutas mulle hea sõber:
No comments:
Post a Comment