Meie poja on täna ka üks kuu noor! Ja kuna on lühike kuu see veebruar, siis ühtlasi täitus ka 4 nädalat.
Seega kokkuvõte siit:
Pojal ei ole endiselt regulaarset magamist ja tundub, et see veel nii pea ei kujune - mõni päev suudab ta magada 2 2,5 - 3-tunnist und, kuid mõni päev teeb ainult powernap-haaval, nii et jääb rinna otsas tuttu. Sellega seoses on juba mõnigi päev meil möödunud üleväsimuse tähe all. Ööunne tahaksin ta panna nii 8-9 paiku, kuid alati ei õnnestu see ka. Öösel võib olla 2-4 söögipausi, viimasel ajal ka gaasipoisid kiusavad, nii et minul uni täitsa pekkis. Näiteks täna öösel “sünnipäevakingiks” magas 1,5-tunniste jupikeste kaupa. Kõige kauem on üleval olnud 5 tundi ilma magamata, vaene laps.
Söömisega on nüüd nii, et 100% RP laps! Juuhuu, see on saavutus. Toidan rinnakaitsmega, aeg-ajalt öösel pakun ilma, sest kui väsimus on suur, uni silmas ja lõpuks frustratsioon, siis ei saa ta aru, mida tegema peab. Jällegi hea näide tänasest ööst - ärkab, tahab süüa, aga rinda järsku imeda ei oska. Nagu 3. elupäev oleks… ja see on minu kõige suurem kurbus! Täna oligi siis see hetk, kui mees käratas hommikutervituse asemel, et “kus see lutt siis on” ja “ei ole vaja last piinata” (?!), nii et nutsin ja kraamisin 3 erinevat lutti välja. Pakkusin pojale, kes aga nendest midagi ei arvanud. Nii et kink oli rohkem isale kui pojale. Veel hullem, ta pettus, et sealt midagi ei tule ning karjus, endal silmad märjad, et mis te topite mulle “asju” suhu. Suure röökla tulemusena nõustus nahk-nahal kontaktis ainult minu süles olema, mina samal ajal pallil põrkudes, ning ei söönud ega maganud lõpuks. Kui siis väikesele unele jäi, olin väga õnnelik ega lahkunud ta kõrvalt, et kasvõi 2h olin nõus passima… siis ärkas iseenda nutu peale üles ning ikkagi oli frusa. Natuke aitas mähkmevahetus, siis tuli uus miniuni, ja värskemana ärgates võttis rinda ka jälle! Üks osa, miks ta ei pruugi rina võtta, on muidugi see, et gaasivalu pingutab lapse vibuks.
Ma ei julge tükk aega lutti pakkuda.
Ja kolmas tähtis asi - kaka on ka OK. Aga gaasine on vahel. Pakun Colinoxi vajaduspõhiselt, kui öösel punnitab.
Areng ja kasvamine: lähme järgmisel nädalal arstile, kuid oleme lõpuks sünnikaalule veidi peale korjanud, põsed on punased ja prisked.
Veidi on beebiaknet ja higipunne. Kulmudes veel vähe soomuseid.
Juuksed on endiselt peas, kuid need on heledamaks läinud.
Praegu on tal esmane arenguspurt ehk siis see on talle väga raske ning võib seletada ka nutmist, ema läheduse vajadust, tihedamat ärkamist-rinna võtmist jne.
Natuke harjutab naeratust juba.
Veidi on koogamise algeid.
Natuke on nõus omaette “jutustama” (midagi koogamise eelset) peale söömist, enne kui ära väsib.
Kiirvann meeldib endiselt, pikem teeb virilaks.
Nr 1 mähkmed hakkavad vist väikseks jääma, vähemalt reiest.
Ükspäev ehmatasin end siniseks, kuna värskelt lõigatud küüntega suutis oma suud vigastada ja kõik oli verine. Õnneks see kohe laabus ja sain aru, et väike kriim suu sees, sealt ju alati verd lahmab.
Esimesed pühad ehk lihavõtted on pojal ja sel puhul värvisime mune :)
Gaasivalud - need jah nüüd lähevad hullemaks, soolikad arenevad.
Üks uut moodi nutt on ka tekkinud.
Vahel ajab end unes ise üles.
Tark äpp ütleb, et praegu on kasvuspurdiaeg ning kuna see on esimene, siis on see talle raske! Me püüame siis toeks olla ja ehk saab ta enda soolika sirgeks, usub, et ema ei kao kuskile ja järgmine spurt juba kergem!
Ise olen magamata, juuksed pesemata, välja kasvanud, ja vetsu võtan lapse enamasti kaasa. Olen võimeline käima duši all 2 minutiga, kui laps mähkmelaual mind vaatab ja mina temaga räägin! Küüsi lakin ise, maniküürist ja pediküürist unistan. Õue pole endiselt saanud, kohvikusse ja sõbrannade juurde ka mitte. Kuid olen saanud pool tundi üksi toidupoodi näiteks, samal ajal kui mees auto ja lapsega ringi sõitis.
(Arstil käigud ei loe :P).
:)
Sünnipäev ei ole niisiis just väga laheda algusega olnud, aga kuu on ikkagi koos elatud ja muidu on kõik hästi. Sel ajal, kui käisid vanaema-vanaisa-õde, otsustas siis laps lõpuks magada. Aga see, et ta magab, on juba suur kingitus emale ja isale! Sain selle jutugi valmis kirjutada!
Õhtul loodan ikkagi tähistada.
Ja kingiks siis lutt ning liikuv kiiktool ja lapitekk talle :)
Järgmine nädal tuleb raske, sest olen 5 päeva üksi ja ei kujuta seda veel ette.
Seega kokkuvõte siit:
Pojal ei ole endiselt regulaarset magamist ja tundub, et see veel nii pea ei kujune - mõni päev suudab ta magada 2 2,5 - 3-tunnist und, kuid mõni päev teeb ainult powernap-haaval, nii et jääb rinna otsas tuttu. Sellega seoses on juba mõnigi päev meil möödunud üleväsimuse tähe all. Ööunne tahaksin ta panna nii 8-9 paiku, kuid alati ei õnnestu see ka. Öösel võib olla 2-4 söögipausi, viimasel ajal ka gaasipoisid kiusavad, nii et minul uni täitsa pekkis. Näiteks täna öösel “sünnipäevakingiks” magas 1,5-tunniste jupikeste kaupa. Kõige kauem on üleval olnud 5 tundi ilma magamata, vaene laps.
Söömisega on nüüd nii, et 100% RP laps! Juuhuu, see on saavutus. Toidan rinnakaitsmega, aeg-ajalt öösel pakun ilma, sest kui väsimus on suur, uni silmas ja lõpuks frustratsioon, siis ei saa ta aru, mida tegema peab. Jällegi hea näide tänasest ööst - ärkab, tahab süüa, aga rinda järsku imeda ei oska. Nagu 3. elupäev oleks… ja see on minu kõige suurem kurbus! Täna oligi siis see hetk, kui mees käratas hommikutervituse asemel, et “kus see lutt siis on” ja “ei ole vaja last piinata” (?!), nii et nutsin ja kraamisin 3 erinevat lutti välja. Pakkusin pojale, kes aga nendest midagi ei arvanud. Nii et kink oli rohkem isale kui pojale. Veel hullem, ta pettus, et sealt midagi ei tule ning karjus, endal silmad märjad, et mis te topite mulle “asju” suhu. Suure röökla tulemusena nõustus nahk-nahal kontaktis ainult minu süles olema, mina samal ajal pallil põrkudes, ning ei söönud ega maganud lõpuks. Kui siis väikesele unele jäi, olin väga õnnelik ega lahkunud ta kõrvalt, et kasvõi 2h olin nõus passima… siis ärkas iseenda nutu peale üles ning ikkagi oli frusa. Natuke aitas mähkmevahetus, siis tuli uus miniuni, ja värskemana ärgates võttis rinda ka jälle! Üks osa, miks ta ei pruugi rina võtta, on muidugi see, et gaasivalu pingutab lapse vibuks.
Ma ei julge tükk aega lutti pakkuda.
Ja kolmas tähtis asi - kaka on ka OK. Aga gaasine on vahel. Pakun Colinoxi vajaduspõhiselt, kui öösel punnitab.
Areng ja kasvamine: lähme järgmisel nädalal arstile, kuid oleme lõpuks sünnikaalule veidi peale korjanud, põsed on punased ja prisked.
Veidi on beebiaknet ja higipunne. Kulmudes veel vähe soomuseid.
Juuksed on endiselt peas, kuid need on heledamaks läinud.
Praegu on tal esmane arenguspurt ehk siis see on talle väga raske ning võib seletada ka nutmist, ema läheduse vajadust, tihedamat ärkamist-rinna võtmist jne.
Natuke harjutab naeratust juba.
Veidi on koogamise algeid.
Natuke on nõus omaette “jutustama” (midagi koogamise eelset) peale söömist, enne kui ära väsib.
Kiirvann meeldib endiselt, pikem teeb virilaks.
Nr 1 mähkmed hakkavad vist väikseks jääma, vähemalt reiest.
Ükspäev ehmatasin end siniseks, kuna värskelt lõigatud küüntega suutis oma suud vigastada ja kõik oli verine. Õnneks see kohe laabus ja sain aru, et väike kriim suu sees, sealt ju alati verd lahmab.
Esimesed pühad ehk lihavõtted on pojal ja sel puhul värvisime mune :)
Gaasivalud - need jah nüüd lähevad hullemaks, soolikad arenevad.
Üks uut moodi nutt on ka tekkinud.
Vahel ajab end unes ise üles.
Tark äpp ütleb, et praegu on kasvuspurdiaeg ning kuna see on esimene, siis on see talle raske! Me püüame siis toeks olla ja ehk saab ta enda soolika sirgeks, usub, et ema ei kao kuskile ja järgmine spurt juba kergem!
Ise olen magamata, juuksed pesemata, välja kasvanud, ja vetsu võtan lapse enamasti kaasa. Olen võimeline käima duši all 2 minutiga, kui laps mähkmelaual mind vaatab ja mina temaga räägin! Küüsi lakin ise, maniküürist ja pediküürist unistan. Õue pole endiselt saanud, kohvikusse ja sõbrannade juurde ka mitte. Kuid olen saanud pool tundi üksi toidupoodi näiteks, samal ajal kui mees auto ja lapsega ringi sõitis.
(Arstil käigud ei loe :P).
:)
Sünnipäev ei ole niisiis just väga laheda algusega olnud, aga kuu on ikkagi koos elatud ja muidu on kõik hästi. Sel ajal, kui käisid vanaema-vanaisa-õde, otsustas siis laps lõpuks magada. Aga see, et ta magab, on juba suur kingitus emale ja isale! Sain selle jutugi valmis kirjutada!
Õhtul loodan ikkagi tähistada.
Ja kingiks siis lutt ning liikuv kiiktool ja lapitekk talle :)
Järgmine nädal tuleb raske, sest olen 5 päeva üksi ja ei kujuta seda veel ette.
No comments:
Post a Comment