Mul läheneb kohe tööreis, ja meenub kohe eelmise aasta oma - see, mil jätsin rinna ära. Päris aastat veel möödas pole aga lapsel on rind ikka meeles ja ka kallis.
Aga tahtsin kirjutada sellest, et meil on nüüd käes kolmas sügis, kus alustame hoopis lasteaiaga.
Esimene kord oli prooviks, kui ta oli alla poolteise. See ei läinud kuigi edukalt ja kuna tahtsin olla kauem kodus, siis koondamine andis selleks ka võimaluse. Võtsin lapse, olin rahulikult kodus, tegime asju tema tempo järgi. Kasutasime alles nii 2-aastase lapse puhul vahel hoidjat, aiaks polnud ta veel valmis. Korra uurisin ka võimalusi panna päev-kaks hoidu, agapärast erinevaid külastusi ja e-maile, mis teatasid, et kohti polegi, siis me jäimegi hoidja juurde kuni eelmise sügiseni.
Kui ta oli kaksjapool, panime erahoidu. Ta kohanes seal üsnagi kiiresti ja peatselt läks juba rõõmsalt igal hommikul, me tegime küll sageli 3- ja 4-päevaseid nädalaid. Harjutamiseks oli super! Ja seda võibki tegelikult nimetada tema iseseisvumise alguseks.
Kui pool aastat oli möödas ja laps oli värskelt kolmene, tuli teade, et saaksime minna munitsipaalpäevahoidu, poole aasta pealt. Kaalusin, otsustasime, et rahaliselt ja ajaliselt parim: kevadel ilmad ilusad, soojad ja valged - kergem harjuda uue kohaga. Ta jäi teisest päevast juba lõunale vanemõpetaja käe all. Kevadel saavutasime aprilli keskelt juuni lõpuni olukorra, kus ta juba sai aru - see ongi nüüd lasteaed, see on mäng, minu töö! Tegime 4-päevaseid nädalaid.
Vahel oli nüüd 6 nädalat suvepuhkust, palju ilusaid ilmu, reise, koosolemist.
Augusti keskelt alustasime taas ja nüüd on ikkagi raskem taas harjuda, aga usun, et paari nädalaga saab korda. Mõeldes, et ta on vaid kolmjapool, siis minna on sellega koos veel 4 aastat ja ehk ta kasvab. Pean tunnistama, et mõtlesin - ehk jään temaga koju või asun sellisele tööle, kus ma saaks temaga rohkem koos olla.
Siin ma olen. Ikka samamoodi - tööreisi eel, samas töökohas.
Ja ta on vapper. Juba hommikul kallistades hakkasin igatsema. Oh mind kanaema.
Aga tahtsin kirjutada sellest, et meil on nüüd käes kolmas sügis, kus alustame hoopis lasteaiaga.
Esimene kord oli prooviks, kui ta oli alla poolteise. See ei läinud kuigi edukalt ja kuna tahtsin olla kauem kodus, siis koondamine andis selleks ka võimaluse. Võtsin lapse, olin rahulikult kodus, tegime asju tema tempo järgi. Kasutasime alles nii 2-aastase lapse puhul vahel hoidjat, aiaks polnud ta veel valmis. Korra uurisin ka võimalusi panna päev-kaks hoidu, agapärast erinevaid külastusi ja e-maile, mis teatasid, et kohti polegi, siis me jäimegi hoidja juurde kuni eelmise sügiseni.
Kui ta oli kaksjapool, panime erahoidu. Ta kohanes seal üsnagi kiiresti ja peatselt läks juba rõõmsalt igal hommikul, me tegime küll sageli 3- ja 4-päevaseid nädalaid. Harjutamiseks oli super! Ja seda võibki tegelikult nimetada tema iseseisvumise alguseks.
Kui pool aastat oli möödas ja laps oli värskelt kolmene, tuli teade, et saaksime minna munitsipaalpäevahoidu, poole aasta pealt. Kaalusin, otsustasime, et rahaliselt ja ajaliselt parim: kevadel ilmad ilusad, soojad ja valged - kergem harjuda uue kohaga. Ta jäi teisest päevast juba lõunale vanemõpetaja käe all. Kevadel saavutasime aprilli keskelt juuni lõpuni olukorra, kus ta juba sai aru - see ongi nüüd lasteaed, see on mäng, minu töö! Tegime 4-päevaseid nädalaid.
Vahel oli nüüd 6 nädalat suvepuhkust, palju ilusaid ilmu, reise, koosolemist.
Augusti keskelt alustasime taas ja nüüd on ikkagi raskem taas harjuda, aga usun, et paari nädalaga saab korda. Mõeldes, et ta on vaid kolmjapool, siis minna on sellega koos veel 4 aastat ja ehk ta kasvab. Pean tunnistama, et mõtlesin - ehk jään temaga koju või asun sellisele tööle, kus ma saaks temaga rohkem koos olla.
Siin ma olen. Ikka samamoodi - tööreisi eel, samas töökohas.
Ja ta on vapper. Juba hommikul kallistades hakkasin igatsema. Oh mind kanaema.
No comments:
Post a Comment