Jõudsin ära oodata

Lõpuks on see aeg käes, kui saan külla minnes ka veidi kohvi nautida, sest laps mängib hea meelega omaette, kui ta mind näeb. Saan jutustada. Saan olla. Saan süüa. Jne. Eriti hea on õues! Aga külas on igatahes huvitav.
Jõudsin ära oodata ka selle, et saab sõita autoga pikema otsa kui 5 minutit. Nüüd on ka Tartu ära tehtud (enne magas vaid Pärnu jagu). Maanteesahin ikka tekitab und.
Ja jõudsin oodata ka selle, et talle lõpuks meeldib kärus olla. Lausa küsib vahel.
Ja ma ei räägi sellest, et ta tahab kiikuda, on avastanud liivakasti ning üldse, et maailm on suurem kui emme ja meie kodu. Varsti hakkabki olema veidi kahju ka mõnedest beebiea asjadest!

Hea laps

Une kohta nagu ikka küsitakse: kas ta "laseb" sul magada, kas on ka "hea" laps? Ei noh, mis sa "ilustad", ta ju "jonnib" praegu. Jah, äkki jonnibki. Aga emotsioonispektril on ju rohkem sõnu kui nutt ja jonn? Ma näen, et on frusa ja arusaamatus. Näiteks toongi selle, et on hakanud tegema sellist asja, et kui midagi ei saa aru, siis viskab pikali või istuli, olenevalt olukorra tõsidusest. Ja siis suu lahti karjuma. Ma arvan, et ta ei saa aru lihtsalt, miks ei või. Näiteks autoteele minna. Või miks ei või lõpmatuseni trepist käia. Või miks ma kogu aeg ei tõsta teda nii kõrgele, et ta seintel saaks lüliteid vajutada. Ja miks ta ise ei saa kaardiga maksta. Või kohvi juua.
Vaata internetist ka #assholeparent.

Söömisest

Meie 1a2k poeg on palju paremini sööma hakanud. Ma muretsesin paar kuud tagasi end ju halliks.
Noh midagi viimase aja trendidest siis söömise kohta. Sööb peaaegu kõike ikka, mida pakun. Kogused väikesed, aga õnneks on mämm-mämm sõnavaras ja ütleb kohe, kui vaja. Näiteks sööb viilujuustu hea meelega ja kodujuustu nokib ka. Tomat ja banaan on lemmikud. Kartulit ja liha ning ahjukala ka.
Siiski siiski. Nagu ikka heasoovijatega ümberringi, on ka mul neid siin. Ma annan veel rinda lapsele ja noh ausalt, veidi olen ikkagi kursis ka, et eks senikaua söögiisu kiduram. Aga kuna ma sain üle sellest aastase lapse õud-söömisest (iga tunni tagant öösel ja üsna tihti vahepeal ka päeval, süüdistan kasvuspurti, hambaid ja füüsilist arengut), siis annan endiselt hea meelega, kuigi taktikaks on pigem "kui küsid, siis saad, muidu ei paku". Ehk siis võõrutama otseselt ei hakka, aga ise aktiivselt rinda meelde ei tuleta. Öösel sööb praegu nii 3-5 korda ja usun, et see on normaalne, ma ei kurda. Rinnad ei plahvata ega valuta, magamatust ei tunneta.
Kommentaare kõrvalseisjatelt võtan väga hinge. Täitsa tõsiselt kohe - mina ju näen ja tean, sööb ja pole haige ja vitamiinid-mineraalid ka nüüd kõik korras?
Hiljuti oli probleemiks, et ta ei söönud (hapukoorega, külmaks läinud, rasvatükkides hulpivat) kapsasuppi (vanaema tehtud) - ta oli just kõhu täis söönud. Täna oli siis "hea, et ta sai ikka loomulikku toitu". Nagu what? Mis sõna see on? Looduslikku? Naturaalset? Sai makarone (paljud ohiksid siinkohal ka, et issand, nisujahu), mida ju tean, et ta sööb, olen isegi andnud, aga kindlasti ei peaks ma seda nr 1 valikuks, aga lastele tõesti meeldib (ja hea, et ketshupiga ei pandud veel, hõissa, ta tõesti veel pole 2 täis!). Kurgisalat hapukoorega läks ka. No see on tõesti hea. Ja siis shashlõkk äädikamarinaadis. Hmm? Ning saia.
Ühesõnaga, kardan, et probleemiks oli tuubitoit, mida ma ikka pakun, kui tundub, et mingitest asjadest puudu jääb (kuna Poja meil ise sööb, nn näputoitu, siis ta ka ise reguleerib). Aga hommikul sõi banaani, piima ja võiga kaerahelbeputru, juustu ja kodujuustu ning sinki, isegi muna veidi. No kust otsast siin midagi ebaloomulikku on?
Pealegi. Ma pole kindel, kas minu veendumused ühtivad sealse pere omadega, kuna juba 5 aastat tagasi ühisel reisil märkasin, kuidas keeduvorst ja magustatud jogurt (koos M&M kommidega???) igapäevased olid. Ma olen diabeetik ning pean jälgima end. Kuigi vahepeal patustan koogi, coca ja pontsikutega. Aga enne 2 aastat ma tõesti ei taha väga suhkrut anda. Tegelikult puuduvad meie laualt isegi praegu igapäevaselt a la Actimel, mahlajook ja säilitusainetega näksid. Kõiki neid võin aegajalt süüa, aga ikkagi harva. Aga lastele ei annaks ma neid kindlasti.
Actimel seedimise parandamiseks? Keegi tark ei tea äkki, suhkur ju pole mõnus? Miks keefir ei sobi?
Mahlajook, 20% suhkruga? Ja siis need "tervislikud" leivanäksid, kus on rõve kogus küüslauku ja naatriumglutamaati, I swear noh.
Igatahes jah, uus teema siis see söömine.

Aastane

Õigemini juba kohe kaks kuud peale. Järgmisel nädalal.
Tundub, et nüüd hakkabki see kiire aeg. Kirjutama ma ei jõua ju?
Igatahe, meil on selline iseseisev inimjuunit, kes peaaegu et jookseb, rahmib ja möllab igas suunas. Mulle ikka saadeti see selline aktiivne laps, peab kogu aeg tegelema. On vahva lives näha, et lapsed nii erinevad. Saan ka teistelt kinnitust, et ma ei virise ega kujuta ette - ongi selline aktivist, kes väga väga harva paigal on (ja siis ma olen seal kõrval). Sülle meeldib tulla, peamiselt istub puusal ja vaatab, mis ma teen. Ehk siis meeldib see kõrgus ja nägemine, huvi on kõige vastu.
Tissi tahab ka. Potil ei käi. Magamisega on nii, et nüüd on üks päevauni, kuigi see esimene pool päevast unisem kui teine. Endiselt kunstlikult pikendan seda ja mul pole midagi selle vastu.
Ööd on tissiga. Hetkel isegi üks rind katki! Hammustan ennast, kui ta sealt nosib. Varsti ehk saab korda. Armastab peitust, tagaajamist, müramist.
Uued oskused ehk mida ma pole vast jõudnud mainida on tantsimine muusika järgi, nõksutab jalgadest nn. Juba mingi kuu äkki. Siis nuuskamise õppis selgeks. Puhumise.
Jutustab ja on mõned lihtsad sõnad, mis pidevalt sassi lähevad. Näiteks emme ja mõmmi on õmmi ja emmi ja mmmmmi. Issi on inni. Aitäh, ei taha ja anna figureerivad ka. Kudiagi segaselt. Mämmämm. Näänääänää. Jne. Areneme.
Riided suurus 80 nüüd ehk 12-18k. 74 ikka napp. Mõned asjad veel on.
Kaalu ja pikkust nii 11 ja 76 umbes. A viimati arst mõõtis ta 2 cm lühemaks kui varem :D Huumor.
Käime palju õues - lõpuks ometi meeldib tal kärus olla isegi. Soovib ka käru lükata. Ja palju soovib ise käia. Mänguväljakutel on suur rõõm liuväli ja kiik. Endiselt on trepid suured lemmikud - sealt läheb käpakil üles ja alla. Kõige suuremad lemmikud on ikkagi loomad-linnud. Teised lapsed, inimesed. Tore on jälgida. Suhtleb julgelt, läheb juurde.
Autos sõit on nüüd talutavam - aastaselt panime turvatooli. On küll näoga sõidusuunal, aga mis sellest. Esimene maanteesõit seisab ees - vaatame, kuidas läheb.
Toas meeldib ka treppidel möllata, diivanilt alla hüpata, aknalaual õue vaadata (ja issit oodata), vannitoas WC potiga mängida (ma juba ootan, millal TV pult sinna võiks lennata) ja muidugi veega.
Vesi meeldib üldiselt ka.
Tänaseks on ta meiega käinud ka lennureisil, lisaks laevareisidele. Pidas hästi vastu ja üllatas. Uus lend ees ootamas - siis lähen temaga kahekesi, enne oli vanem laps ja mees abiks. Oli abiks küll!
Söömine on ka paranenud. Sööb lusikaga ja käega. Eelistab seda kõike ise teha!
Tomatit, sinki, pasteeti, riisikakku, musta leiba, putru, banaani, pirni, kohupiima, jogurtit, kõrsikut, juustu, kartulit, rohelisi herneid ja liha ning ahjulõhet sööb heal meelel. Enamasti tegelikult kõik maitseb. Kui meeldib rohkem, siis sööb ka rohkem. Vesi õnneks maitseb. Piimaga pole veel harjunud. Keefir on okei. Mahlasid pole andnud.

Püüan aegajalt siia sisse tsekkida. Aga muidu - head muljed on mul lapsevanem olemisest. Palju lahedam, kui arvasin! Järjest vähem saan aru vingumisest, järjest rohkem asju läheb perspektiivi ja järjest enam ei viitsi mõttetute asjadega tegelda. BS filter on õhuke, sütik lühike ja silmarull avalik.
Sest mul on suhtkoht ükskõik, mida teised arvavad - laps on kõige tähtsam.

Get a hang of it

Laps saab kohe aastaseks ja alles nüüd on mul tunne et "seda asja ma natukene juba oskan". Esiteks oskan vaadata ja jälgida und, siis eristan näljase lapse nuttu, saan aru, kui ta midagi "ütleb" ja tunnen, et julgen juba kergemini temaga igale poole minna.

Muidugi on ta ise väga tubli ja õpetab mind ka iga päev. 

Turvatool

Meil on suur ja tähtis päev - liikusime turvahälli pealt turvatooli! Esimene sõit kulges sõbranna juurest koju, kuna just seal panime tooli lõplikult paika. Mees hommikul pani autosse, sõbranna abikaasa aga aitas kinni klõpsata. Jäi magama! Jei.

Loodame, et nüüd mõnda aega ei ole meie autosõidud enam nii nõmedad kui varem, kui vaene laps vaid nuttis.

Imetava ema rõõm

Ma annan ikka veel rinda. Üle miljoni aja on rinnad valusad. Kohe katki. Pisikesed hambakesed on vampiirihammustused sinna tekitanud. Sellist valu ei mäleta, oli teistsugune esimestel kuudel.
Igatahes istun siin nagu kosmosemutt ja otsisin isegi kreemi üles, et peale määrida.
Aga see samaaegne tunne, et tahaks nii pissile kui ka juua - see on mul viimasel ajal. Voodis ja öösel.
Enamasti unesegasena ei viitsi aga kummagagi tegelda ja nii ma hommikuni kannatangi.

Taaskordne unejutt

Poiss pani mind korralikult proovile täna jälle. Kas tõesti hakkab ise reguleerima juba ühele unele? Ei sooviks veel! Aga mis siis ikka. Igatahes oli väikemees täna 7 tundi järjest üleval. SEITSE! Hommikul. !!!. Lõpuks jäi, iga asi ajas aga enne nutma. Pesumasinat ei saanud katsuda. Pesuresti peale ei saanud ronida. Nõudepesumasina sisse ei saanud ka. Korteri uksega ei saanud mängida. Õhupalliga ei saanud mängida. Aknalauale ei saanud enam. Karu ajas nutma. Liha ei maitsenud. Leib lendas. Mul oli see #Assholeparent tunne.
Ei söönud ka midagi. Ainult 1 tuubi putru, pesumasina peal istudes, kui tsentrifuug käis. See oli siis kõrvalsaadus, positiivne.
Lõpuks magasime mõlemad, mina tunnikese.
Õhtul oli jorr iga asja peale, igatahes käisid käed suus - andsin ibukat.
Nüüd magab!
(Aga muidugi kui esimest korda üritasin ära hiilida, siis oli kõpsti istuli! Vol 2 õnnestus)

Unejutud (jälle)

Öeldakse küll, et aastaselt läheb 1 une peale, aga soovitatakse ju pikemalt hoida 2 une peal. Mina ei tea, kas meil ikka kipub juba üle minema, aga igatahes ilge kamm on viimasel ajal selle teise unega. Kui esimesse veel saab (ehkki ka kussutamisega), siis teise juba tee või tina - alles õhtul pimedas jääb. Ja kui siis veel liiga pikalt magab, läheb ööunne ka jumala hilja.
Sel nädalal siis konkreetselt juba kolmas päev, kus on ilge jama.
Neljapäeval hakkas pihta: hommikul okei ja isegi kergelt jäi, pmst jala pealt. Teise unne aga ei, hoolimata õues käimisest, poest jne - nii palju muljeid ju! Olin üle tunni proovinud, kui andsin alla ja teatepulk läks üle mehele, kes mu halinat kuulas ja oli nõus hängima, kuni ma teraapilises korras õhtusööki tegin.
Reedel - hommikune uni okei, õhtune liikus jälle ma ei tea mis kella peale! Nagu ikka, plaanid jälle puruks, õnneks päästis siis vähemalt spontaanne külaskäik sõbranna poolt (muidu oleksin läinudk kell 6 sünnipäevale, aga sel ajal oli alles uni). Muidu on alati ka risk, et kui pool 7 magama, siis ongi ööuni. Vahel pikendangi ja olen valmis kella 5 äratuseks.
Täna - hommikusse unne pani mees, aga õhtusesse ei jäänudki. Me oleks ise siin juba magama jäänud, aga poiss muudkui toimetas hämaras. LÕpuks mees sai oma catnapi kätte, aga mina olin jälle haywire. Panime tuled põlema ja vaatasime, kaua siis üleval on.
Mul ei ole midagi 1 une vastu, kui see hakkaks kell 12 ja kestaks kell 3ni ehk 1 korraga kogu päeva uni. Ja öösel siis 11h. Aga ei. Meil nagu jumal juhatab.
Mäletan, et pikalt oli 3st 2 peale üleminekul sama. Mingi kuu aega jändasime.
Vaatame siis, kuidas seekord on.

11 kuud

Viimane mini sünnipäev! Kohe kahju on. Aga mis sellest, nüüd ju esimene päris sünnipäev läheneb!

Uned on siin selle kuu jooksul muutunud ja igal hommikul olene emmede chatis selle kohta ka logi pidanud, aga mitte mujal. Aga see kella 7 graafik on muutunud nüüd kella 8-pool 9 graafikuks nii 8 kandis ärkamisega. Igati mõistlik minu jaoks ja ka mees saab natuke rohkem pojaga aeg veeta. Kui 9-10 kuul oli magamine ekstra vaevarikas, sest läbi jne istuli ja püsti tõusmine tavapärane isegi igal tunnil, nii et pidin magama juba kella 7st ta kõrval, siis nüüd on jälle õnnestunud juba mõned korrad käia toast ära. Umbes poolteiseks tunniks. Sh söömiseks, kinkide pakkimiseks, aastavahetuseks kottide pakkimiseks ja miks mitte ka blogimiseks. Isegi filmi olen saanud telekast vaadata. Ööd ei ole küll nii rahulikud kui enne uute oskuste nagu istumine, seismine, sammud, aga saan paremini magatud küll.

Seeeest vaid mõni kord ärkamine tagab vähemalt 80% kvaliteetset und. 

Unedega manipuleerisime ka aastavahetusel, kui soovisin ka ise veidi kauem olla peol - hell, üldse osaleda!, ja kuna reisisegadused ja palju uusi kogemusi oli, siis väsis muidugi ja magas üldiselt hästi. Isegi paremini mõni öö kui kodus. Aastavahetuse ilutulestiku magas maha, mina piilusin hotellitoa aknast. Peol sain olla kaks tundi. Aga see oli tore! Me käisime spaas ja väljas söömas, täielik kaaslane juba. 

Meil on kuude jooksul kogunenud korralikult muljeid videomaterjali näol ja neid saab vaadata Instagrami vahendusel. 

Esimesed pikemalt kõnnitud sammud võtsin ka video peale, paar päeva peale 10. kuu täitumist. Nüüd võib öelda küll et kõnnib, kohe palju huvitavam tal. Õues jalanõudega on raske veel, kuna talveriided ikkagi kohmakad. Aga toas saab kenasti hakkama.

Söök ei lähe nii suurtes kogustes, kui ma ise arvan, et võiks, aga kuskile ometi need tuubid ja purgid ja püreed ju kaovad. Meie toitu sööb sageli, kui soola pole. Liha näsib hea meelega. Kakat ka tuleb. Riided jäävad väikseks... ikkagi kasvab siis ju? 

See raud on probleem, aga lugesin muuhulgas ka, et paljudel ei mõõdeta isegi seda ja on normaalne, et varud nn otsas. See on nii rp kui ka muu teema. Annan nüüd Ferrum Lek ja kavaldan igal hommikul seda talle sisse. Kerge ei ole. Ma püüan mitte stressi mitte langeda, aga jah - kui ikka söögi peale poja silmi hõõruma hakkab, siis võin selle püree ise ära süüa. Õnneks nüüd paar päeva sööb hea meelega kamapalle ja ausalt ta sööb teisi asju ka, lihtsalt mikro kogused. Ma ei saa sundida ausalt.

Järgmine teema seoses emaks olemisega - kuidas ma kasvatan oma last. Kõige raskem on taluda teiste kommentaare stiilis: sa hellitad ta ära ja ta kasutab sind ära. Kuidas? Vanakooli inimesed ei tea vist, et alla aastased väljendavad oma vajadusi ja tundeid, mitte ei jonni ega manipuleeri. 

Ja mind häirib ka võrdlemine. Kuidas teised lapsed nt saavad üle öö magatud... üksi magatud... ise magama jäädud.  Mul on selle peale komme öelda, et ma ei oska veel isegi hästi magada, rääkimata terve öö läbi või plaksust magama jääda?

Järgmine teema on ilmselt tissist võõrutamine. Hmm. Ma vaatan seda asja, minu asi ju, minu tiss! Peamine mure muidugi paaril persoonil, kellel oma elu vist pole. Edusammud siin on, et vahepeal oli mähe hommikul tonni raskune, aga viimastel öödel jääb jälle kergemaks. Vaatame. Ja see, et kui sööb hästi päeval, siis on ka parem tuju ja magab öösel ka hästi, kehtib vähemalt meil küll.

Vahepeal käisime ka ühel vaiksel reisil Rootsis, auto ja laeva ja perekajutiga. Eeskujulik! Ainult plaksutan, kui seda meenutan.

Muide, vaatasin Beebide dokki ETV2 pealt paar nädalat tagasi. See, kus võrreldi lapsi Jaapani, USA, Namiibia ja Mongoolia näidetel. Nii vahva oli. Nii eriline. Ja lapsed on ikka lapsed. Nutavad, avastavad, võtavad rinda, kukuvad, ronivad, mängivad ja lalisevad ja magavad samamoodi.

Mõõdud meil siis pool 11 74,5 ja 9430. 

Riiete suurus 74 ja 9-12. Mõned 80 ka kasutuses, ostan nüüd neid ja 12-18.